Johannes Bobrowski
Johannes Bobrowski (9. aprill 1917, Tilsit - 2. september 1965, Ida-Berliin) oli Leedust pärit Saksamaa kirjanik.
"Levini veski"
[muuda]Johannes Bobrowski, "Levini veski: 34 lauset minu vanaisa kohta". tlk Oskar Kuningas, LR 46–48/1966.
- See pole minu meelest õige, kui täpselt teatakse, mida tahetakse jutustada ja kui palju. Igatahes viib see ummikusse. On vaja peale hakata, ja loomulikult teatakse, millega peale hakata, seda muidugi teatakse, ja õigupoolest rohkem mitte, ainult esimene lause on alles lahtine. (lk 5)
- Nüüd tuleks aga lisada, et see oli jõukas küla suurte küünide ja vägevate tallidega ja et mõnigi taluõu - ma mõtlen päris õue, maad elumaja ja küüni, lauda, talli, keldri ja aida vahel - oli nii suur, et mõnes teises paigas oleks sinna mahtunud pool küla. Ja ma peaksin ütlema, et kõige kõhukamad talupojad olid sakslased, küla poolakad olid vaesemad, kuigi nad polnud muidugi nii vaesed kui poola metsakülades, mis asusid suure küla naabruses. Aga ma ei ütle seda. Ma ütlen selle asemel: sakslased olid Kaminskid, Tomaschewskid ja Kossakowskid, ja poolakad olid Lebrechtid ja Germannid. Nõnda see nimelt oli. (lk 5)
- Ei tohi põhjalikkusel lasta oma selget pilku tumestada, ütlevad inimesed, kellel on ükspuha, kust nende seisukohad pärinevad, ja selles peitub omajagu tõtt: kunst näiteks ei oleks ilma selle põhimõtteta mitte nii kirgas, nagu Schiller seda endale kujutab, ent meie võtame siiski parema meelega põhjalikkuse appi ja oleme täpsed, teiste sõnadega - laseme oma selget pilku tumestada. (lk 6)
- [Vanatädist:] Ta istub ahjupingil, on laua endale lähemale tõmmanud ja paneb kaarte; määrdunud kaardipakk on tal alati põlletaskus, ja kuna ta tahab, et kõik oleks korras, ja veel kiires korras, valib ta ka kaartidega alati kõige otsema tee. Ärtukuningas on tal ikka käepärast, ja nõnda käsitsetuna klapivad kaardid küll inimese eluga, nõnda käsitsetuna küll. (lk 9)
- Nüüd on see välja öeldud selges saksa keeles pealegi, see on öeldud, ja me kõneleme nüüd edasi, kuigi parem mitte selget keelt, sest mis tähendab kellegagi selget keelt rääkida, seda me teame. PArem siis juba rahulikult. (lk 14)
Luule
[muuda]Linn,
puuoksad üle jõe,
vasekarva nagu peoserviis. Sügavikust
hüüavad kaldad. Tookord ilmus hämarusest
vigase puusaga tüdruk,
tumedaimast punasest oli ta seelik.
Ja ma tunnen ära trepiastmed,
nõlvaku, selle maja. Ainustki tuld
pole seal. Katuse all
elab juuditar, elab juuditummuses,
sosistades, tütre nägu kui valge vesi.
Väravast mööduvad lärmates mõrvarid. Nõtkelt
astume kõdulehas mööda hundijälgi.
Õhtul vaatasime välja
kivisesse orgu. Ümber laia kupli
hõljus kull.
Vaatasime linna, vana, majaderägastik
kuni alla jõeni.
Kas sa lähed
üle nõlvaku? Hallid rodud —
raugad ja mõnikord poisikesed
surevad seal. Nad lähevad üle nõlvaku,
kannul klähvivad hundid.
Kas ei vaadanud ma enam sulle otsa,
vend? Verise seina ääres
lõi meid uni. Nii läksime edasi,
kõigele pimedad. Väljas tammemetsas
mustlase pilguga külad, üleval
suveharjani lumi.
Sügavas vihmasahinas
astun ma kaldakivile,
aistin lagendikusompu. Ülesjõge
pääsukesi oli seal ja öö oli roheline,
metstuvi hüüdis:
Minu pimedus on juba tulnud.
- Johannes Bobrowski, "Kaunas 1941", tlk Debora Vaarandi, Looming 10/1968, lk 1541-1542
I
Vihmasajus magasin ma,
vihma roopadrikus ärkasin ma.
Enne kui see maha sajab, näen lähedast kuud,
kuulen rändlindude kisa,
mis vapustab õhku, valget
kisa, millest õhk puruneb.
Kiiret ja teravat
nagu huntide nuusatus,
õde, kuulata! Väinämöinen
laulab läbi tuule,
heidab lumest tiiva
sulle õlule, lennates ajume
lauludetuules —
II
aga suurte laotuste all
üksinda, hüljatud
suliste malevate
maanteed, mis hääbuvad —
magavaina kandusid nad
tuultel, uus
päike loitis, tulelõõsk
lahvatas üles, nad põlesid
tuhapuus.
Sinna üles on lennanud
meie laulud ka.
Õde, su käed
kahvatuvad, pimeduses magad
sa mu juurest ära — millal
pean ma laulma
lindude hirmu?
- Johannes Bobrowski, "Linnumaanteed 1957", tlk Debora Vaarandi, Looming 10/1968, lk 1542