Mine sisu juurde

Johannes Bobrowski

Allikas: Vikitsitaadid

Johannes Bobrowski (9. aprill 1917, Tilsit - 2. september 1965, Ida-Berliin) oli Leedust pärit Saksamaa kirjanik.

"Levini veski"[muuda]

Johannes Bobrowski, "Levini veski: 34 lauset minu vanaisa kohta". tlk Oskar Kuningas, LR 46–48/1966.


  • See pole minu meelest õige, kui täpselt teatakse, mida tahetakse jutustada ja kui palju. Igatahes viib see ummikusse. On vaja peale hakata, ja loomulikult teatakse, millega peale hakata, seda muidugi teatakse, ja õigupoolest rohkem mitte, ainult esimene lause on alles lahtine. (lk 5)
  • Nüüd tuleks aga lisada, et see oli jõukas küla suurte küünide ja vägevate tallidega ja et mõnigi taluõu - ma mõtlen päris õue, maad elumaja ja küüni, lauda, talli, keldri ja aida vahel - oli nii suur, et mõnes teises paigas oleks sinna mahtunud pool küla. Ja ma peaksin ütlema, et kõige kõhukamad talupojad olid sakslased, küla poolakad olid vaesemad, kuigi nad polnud muidugi nii vaesed kui poola metsakülades, mis asusid suure küla naabruses. Aga ma ei ütle seda. Ma ütlen selle asemel: sakslased olid Kaminskid, Tomaschewskid ja Kossakowskid, ja poolakad olid Lebrechtid ja Germannid. Nõnda see nimelt oli. (lk 5)
  • Ei tohi põhjalikkusel lasta oma selget pilku tumestada, ütlevad inimesed, kellel on ükspuha, kust nende seisukohad pärinevad, ja selles peitub omajagu tõtt: kunst näiteks ei oleks ilma selle põhimõtteta mitte nii kirgas, nagu Schiller seda endale kujutab, ent meie võtame siiski parema meelega põhjalikkuse appi ja oleme täpsed, teiste sõnadega - laseme oma selget pilku tumestada. (lk 6)
  • [Vanatädist:] Ta istub ahjupingil, on laua endale lähemale tõmmanud ja paneb kaarte; määrdunud kaardipakk on tal alati põlletaskus, ja kuna ta tahab, et kõik oleks korras, ja veel kiires korras, valib ta ka kaartidega alati kõige otsema tee. Ärtukuningas on tal ikka käepärast, ja nõnda käsitsetuna klapivad kaardid küll inimese eluga, nõnda käsitsetuna küll. (lk 9)
  • Nüüd on see välja öeldud selges saksa keeles pealegi, see on öeldud, ja me kõneleme nüüd edasi, kuigi parem mitte selget keelt, sest mis tähendab kellegagi selget keelt rääkida, seda me teame. PArem siis juba rahulikult. (lk 14)