[Reynaud:] Ma vaatan ringi kirikus, mis on mu elu, ning püüan tunda armastust selle vastu. Nii, nagu sina armastasid neid kujusid: murtud ninaga Püha Hieronymust, naeratavat Neitsi Maarjat, lipuga Jeanne d'Arci, värvitud tuvidega Püha Franciscust. Ma ise ei salli neid linde. Tunnen, et see võib olla patt minu nimekaimu vastu, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Nende kisa, nende mustus, mida on isegi kiriku ukse ees - lubjatud seinad on nende jätetest triibulised -, ning nende häälitsemine jutluse ajal. Ma mürgitan rotte, kellest käärkamber kubiseb ja kes närivad seal riideid. Kas ma ei peaks mürgitama ka tuvisid, kes segavad minu jumalateenistust? Ma olen proovinud, mon père, kuid asjatult. Võib-olla kaitseb neid Püha Franciscus.
Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999, lk 83-84
