Kaarhall

Proosa[muuda]

Miks meil suhteliselt odavaid, kuid avaraid ja praktilisi kaarhalle koolide juurde vaid üksikuid on püsti pandud, kui samal ajal kurdetakse, eriti linnades, võimlapinna nappust? Lõppeva viisaastaku algul eraldas Eesti NSV Riiklik Plaanikomitee Eesti NSV Haridusministeeriumile 5 kaarhalli tingimusel, et need aasta lõpuks paika pannakse. Seda ei tehtud Kosel, Lähtel, Pärnus, Paides ega Kilingi-Nõmmel. Hakati hoopis mõtlema, kuidas halliga siduda õppeklasse, abiruume, ja nii jooksid ettekirjutatud tähtajad mitmekordselt mööda. Kontrolliti... ja pandi kotisuu kinni.
- Jüri Tuisk, "Kui pole katust, maja mädaneb", Nõukogude Õpetaja, 12. oktoober 1985, lk 2

Arvestades Nõmme metsamiljööd, ei tohiks siinsed spordirajatised loomulikult olla niisuguste mõõtudega nagu näiteks "Kalevi" spordihall Liivalaia tänavas. Ka moodsad kaarhallid oleksid kohatud. Nii nagu teisedki Nõmmele tulevikus projekteeritavad uusehitised ei tohi needki muutuda olemasolevale hoonestusele teravaks kontrastiks ultramodernismi, mahtude ja materjalide poolest.
- Silvi Lindmaa, "Nõmme. Arhitektuurilisi seisukohti", Sirp ja Vasar, 4. aprill 1986, lk 10

Sõites suvel mööda maad ringi, on igaüks näinud endiste tootmishoonete varemeid. Kogu Eesti on neid täis. Neid on nii asfalt- kui kruusateede ääres. Neid on liialdamata tuhandeid. Enamasti on nad maha jäetud, vaid mõnda protsenti kasutatakse. Kusagil suurte betoonkarpide mõnes sopis töötab paar tsehhi. Üldiselt seisavad need kui tondilossid. Need ei ole pakkunud huvi ka välismaa firmadele, kes siinset odavat tööjõudu kasutades toodavad allhanke korras näiteks spordijalatsite pealseid või mobiilivutlareid. Nad ei lähe nendesse ebaökonoomsetesse lobudikesse, vaid panevad püsti oma kaarhallid.
- Mihkel Mutt, "Arhitektuurialased kuriteod ei aegu", Sirp, 05.08.2005

[Viljandi kaarhalli lammutamise keelust:] Täpset arvu, kui palju kaarhalle järel on, ei oska ma teile öelda, kuid on täiesti võimalik, et Viljandi oma on üks viimaseid, kui mitte viimane.
- Krista Kodres, muinsuskaitse nõukogus tegutseva alalise arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu esimees, intervjuu: "Muinsuskaitse ei luba kaarhalli lammutada", Sakala, 1. aprill 2006, lk 3

1979. aastal sai 70 aastat muuseumi asutamisest. Seda arvestades läksin Tartu linna täitevkomiteesse ettepanekuga taotleda Raadi mõisa vabastamist sõjaväe käest. Kohtusin komitee esimehe asetäitja Jüri Venega – erakordselt suurepärane inimene, kellega külastasime ka lennuväe staapi. Staabis võttis meid vastu üks kõrgem ohvitser, kes ilmselt tegeles väeosa majandusküsimustega. Vastu ootusi meie ettepanek teda eriti ei üllatanud ja kui lisasime veel, et tahame taastada Eestile tähtsa lossi, mille sakslased sõja ajal hävitasid, järgnes sõjamehe mõistev peanoogutus. Ohvitser lahkus korraks kabinetist, ilmselt ülemusega nõu pidama. Tagasi tulnud, teatas ta meile kohe ka Raadi vabastamise võimalusest tingimusel, et neile ehitatakse soovitud kohale kolm plekist kaarhalli, kuhu nad saavad üle kolida. Esialgu oligi kõik. Soovisime siiski veel nende valdustega Raadil tutvuda, et saada ülevaade Raadi seisundist. Ka sellega nõustuti. Meile anti kaasa vastavate volitustega ohvitser, kes tutvustas Raadi hooneid ja territooriumi. Sõjalist varustust me Raadil eriti ei näinudki, või ei näidatud seda, küll aga hoiti mõisa keldrites suurel hulgal hapendatud kapsa- ja kurgitünne. Leidsime, et kolm kaarhalli on liiga kõrge hind ja pakkusime kahte. Lõpuks nii jäigi.
- Fredi-Armand Tomps, arhitekt, "Muuseum – museion, muusade tempel Raadile", Sirp, 25.05.2012

Raatuse tänava kaarhallides ma ühikas elades ei käinud. Ühes tegutses Elu Sõna kogudus ja karismaatilisi kõnesid pidas keegi ilus juut. Vahel oli halli uks kutsuvalt lahti, uksel äraseletatud nägudega inimesi, kes rääkisid oma lugusid. Või oli see mu ettekujutus ususektides toimuvast. Pika tänava poolne kaarhall oli mööblipoe päralt. Albert astus sinna sagedasti sisse. Valgustus oli vilets, mööbel tundus tuhm, tume, oligi pruugitud, toodud üle mere Soomest. Üle tee oli väike kasutatud mööbli pood, kus müüdi peamiselt Eesti inimeste vana koli. (lk 373)
- Piret Bristol, "Roosi tänav", 2018

Luule[muuda]

Kõik, keda armastasin, on nüüd surnud
Van Gogh ja Gogol Rilke ja Rembrandt
Nii vähe valgust käsikaudu tulla
Ehk võõras Sinule on siinne kant –
kaarsild kaarhallid pargis raagus saared
See tänav Raatuse ja platsil kell
me eluaega lööb

Mari Vallisoo, "Aleksander Levinile mõteldes", rmt: "Ainsuse olevik", 2000, lk 25–26

Maailma jäätund väljadel
näen Ta pihkude elujooni

Need toovad ta jälle jälle
üle Surma ja Kivisilla
kaarhallide mikrorajooni

Jah kõrvale vaatamata
toovad Raatuse uulitsale
Ja siin on detsember ja läikleb
jõuluvanade plastmasspale

Mari Vallisoo, "Hilissügise varatali", rmt: "Mälestusi maailmast. 1966–2013", 2015, lk 322