Krista Kilvet

Krista Kilvet (31. mai 1946 Tallinn – 21. jaanuar 2009 Tallinn) oli Eesti raadioajakirjanik, poliitik ja diplomaat.

• Ei vaidle vastu — põhiseaduses on puudujääke, aga see ei ole takistanud Eesti riigil areneda tempos, mille tulemusi on kõikjal näha. Miskipärast pole julgetud välja tulla põhiseaduse ideoloogia põhitala — parlamentaarse riigikorra otsese kriitikaga. Presidendile nõutakse otsevalimise teel küll suuremat mandaati, mida ta aga sellega peale hakkab, kui tema tegutsemisruum on nii väike? Järelikult, võib-olla, aga mitte selle presidendi ajal, peaks ka volitusi suurendama jne. Presidentaalsest riigikorrast lahutab meid just see samm. See, et Riigikogu liikmed on kõik rumalad, vähemalt selle üleolevalt teadja häälega aeg-ajalt kordamine, kuulub seltskonnavestluses hea tooni hulka. See mind ei häiri. Küll aga ootan aegu, mil poliitik on samasugune ametikandja nagu seda on arst või õpetaja või kestahes muu. On häid arste ja vähem häid, on häid õpetajaid ja vähem häid. On korralikke koristajaid ja vähem korralikke. On professionaalseid poliitikuid ja neid, kes alles õpivad. Kõik on normaalne, nagu igas valdkonnas. Õpime meie, õpivad ka teised — üks esmaseid õppetunde pärast põhiseaduse vastuvõtmist oleks pidanud olema see, et austagem oma riiki, tema põhiseaduslikke institutsioone ja inimesi, kes seda rasket ja vastutusrikast tööd teevad. Olen kaugel arvamusest, et kriitika oleks ebakohane. Vastupidi, ilma kriitika ja ajakirjanduse ning rahva jälgiva silmata poleks ka demokraatiat. Sekkumine, protest ja ebakohtade väljatoomine on demokraatia üks alustest. Ometi läheme kriitikaga üle piiri. Me unustame kohtuorganid, kelle ülesanne on selgitada süü olemasolu. Me unustame, et alates iseseisvumisest on Eesti riigile loodud seadusandlik baas, mis on meie mängumaa piiride näitaja. Ärgem upwstagem, et kui tahame yõita ükskõik milles — jalgpallis, korvpallis või valimistel — oluline on omade toetus. Vaid loto on õnnemäng, kus... jumal tänatud — Eesti riik ei ole kasiino. Eestlane on tuntud oma jonni, aga ka selle poolest, et kriisiolukordades oskame kokku hoida. Aga vastasseis, millest justkui igapäevaelu seisundi oleme kujundanud, võib kalliks maksma minna.
  • Arvamus Eesti Päevalehes 28. oktoober 1996