Kurv

Proosa

Kuller oli jätnud oma auto ootama neljarealise tee murupeenrale. Ta läks juhiukse juurde (ettevaatlikult, sest kurvi tagant lendas ikka välja sõidu- ja veoautosid), pistis käe läbi lahtise akna sisse ning haaras graafiku.

Üksainus saadetis veel.

Ta luges hoolikalt läbi kätteviimise kohta käivad instruktsioonid.

Ta luges neid uuesti, uurides erilise hoolega aadressi ja juuresolevat teadet. Aadressiks oli üksainus sõna: kõikjal.

Seejärel kirjutas ta lekkiva pastakaga kirja oma naisele Maudile. Seal seisis kõigest: "Ma armastan sind."

Siis pani ta graafiku autosse tagasi, vaatas vasakule ja paremale, siis uuesti vasakule ning hakkas eesmärgikindlalt üle tee minema. Ta oli poolel teel, kui kurvist väljus üks Saksa plekkpeletis, mille juht oli kofeiinist, väikestest valgetest tablettidest ning Euroopa ühismajandustsooni direktiividest pooleldi hullunud.

Ta vaatas järele, kuidas see kaugenes.

Sa mu meie, mõtles ta, see sai mulle peaaegu pihta.

Siis vaatas ta alla rentslisse.

Oih, mõtles ta.

JAH, nõustus kellegi hääl tema vasaku õla tagant, õigemini tema vasaku õla mälestuse tagant.

Terry Pratchett, Neil Gaiman, "Head ended", tlk Tiina Randus, lk 173-174

Transilvaania taga, kohe enne rahvusvahelise maantee peale pööramist, on järsk kurv, kus on tihti avariisid. Dyzio nimetas selle Veisesüdame kurviks, sest ta nägi, kuidas kord tapamajast tulnud veoautolt kukkus kast subproduktidega ning veisesüdamed pudenesid teele; vähemalt nii ta mulle kinnitas. See tundub mulle üsna võigas ja ma tõesti ei tea, kas ta seda järsku lihtsalt endale ette ei kujutanud. Dyzio on vahel teatud teemade kohalt ülitundlik.
- Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 49

Luule

On hullutava maantee kartlik kurv
nii neitsilik, et ära tõukab endast
kõik pöörased, kel mõistlik turv
ei enam aru päri iseendalt.

Kirg kustub rohelise vaiba all.
Nii rohelise vaiba all, et hakkab hale.
Nii hale kõigest sest, mis taeva all,
mis olla võiks ehk üksnes võigas vale:

see kurvi kõrval kägaras metall,
see tüdimuses tarduv koolnukeha,
ja vähkremisest mustund muru all,
ja nõutu jõuk, kes midagi ei märka teha.

Hando Runnel, "Kord maanteel olles paljastasin pea" kogus "Avalikud laulud" (LR 27/1970), lk 13

Tee, mis su tapab, on uni
või sinise öötuule sahin,
kurv, keerutus hulluseni:
kõikudes maal nagu sillal
ainus su surmahaigus.

Triin Soomets, "* Tee, mis su tapab, on uni" valikkogus "Valitud omadused" (2016), lk 77