Mine sisu juurde

Liis Nimik

Allikas: Vikitsitaadid

Liis Nimik (sündinud 30. oktoobril 1979 Tallinnas) on eesti filmirežissöör.

Artiklid[muuda]

  • "Free Range" oli mu esimene täispikk mängufilm, mida monteerisin, ja see oli nii põnev. Koostöö Veiko Õunpuuga andis mulle justkui kolmanda kõrghariduse esteetika ja filosoofia vallas.
  • Millal aru said, et hakkad nüüd selle filmiga tegelema? ["Päikeseaeg"]
See oligi siis, kui olin liiga kaua montaažiruumis istunud ja tundsin, et on vaja minna loodusesse. Ma olin kõik aastaaegade vahetused maha maganud, ma ei näinud, millal lehed kollaseks lähevad, tundsin puudujääki sellest millestki. Siis suri vanaema, kes oli minu tugisammas. Natuke imelik niiviisi öelda, aga tema juures maal käimine andis mulle alati meeletult jõudu. Ma igatsesin väga seda olemise viisi, mis tal oli, ja siis ma hakkasingi otsima, kuidas loominguline protsess selle tundega kokku panna.
Ma ei tahtnud teha filmi mingil teemal, vaid tahtsingi teha filmi sellest tundest, kui minna Saaremaale, panna kahe õunapuu vahele võrkkiik, lihtsalt olla seal ja tunda, et mingi laadija laadib su täis. Mingid väikesed sensoorsed imed, mis juhtuvad, kui me oleme looduses ja selle rütmis – ma tahtsin seda tunnet püüda.
Tundsin, et me jagame Eestis väga tugevalt ühtmoodi loodustunnetust, sellest on suhteliselt palju kirjutatud, aga filme pole väga palju tehtud. Ma tahtsin võtta endale selle suure ülesande ja vaadata, kas ma saan selle filmilindile.
  • Koos stsenarist Anti Naulaineni ja produtsent Edina Csüllögiga hakkasime tegema väikeseid ekspeditsioone. Sõitsime mööda Saaremaad ja Setomaad, sest mu vanaisa oli Setomaalt ja vanaema Saaremaalt pärit. Sõitsime nende inimeste õue peale, kelle juures tundus, et see rahu on olemas. Me nimetasime seda, mida otsime, ükskõiksuseks.
  • Tihtipeale on selline arusaam, et need sügavad inimesed peaksid olema eakamad, aga otsingute käigus mõistsin, et filmis peab inimesi olema igast põlvkonnast, et see tunnetus muutuks universaalsemaks ja laiemaks. Ja siis me niimoodi vaikselt neid leidsime.
  • [Operaator Erik Põllumaast:] Minu dokirežissööri teekond on väga tugevalt Erikuga seotud. Kui me "Päikeseaega" filmisime, siis oli meil hästi palju filosoofilisi vestlusi, millest see kõik on, ja me suutsime oma keskendumisega luua enda ümber tugeva atmosfääri. Meie tegelased said ka sellest aru, ega seal ekraanil muidu sellist õrnust ei oleks. See oli hästi oluline, et kõik, kes on ruumis, saaksid aru, et me püüame praegu hetke, mille kulgu me ise väga mõjutada ei saa. Ülejäänud neli aastat olin ma selle materjaliga aga üsna üksi ja pidin tegelema küsimusega, kuidas kõik see õrnus kokku panna, nii et ta õhku tõuseks.
  • Hommikul helistasin tegelastele, et tere, mis sa täna teed. Läksime kohale ja hakkasime enamasti kaadrit otsima. Kuna hommikust õhtuni filmida ei saanud, siis pidime tegema suuri valikuid ning seetõttu otsisimegi kaadrit väga pikalt, vahel filmisime päevas ainult ühe kaadri. Vahel panime kaamera püsti, aga käima ei pannud. Siis ootasime, et millal elu hakkaks kaamera ees käima. See oli hästi peen protsess.
  • Lisaks on filmis üks vestlus: naine hakkab rääkima puid keldrisse viskava mehega. Filmisime lihtsalt seda meest, kui järsku tuli kuskilt taevast hääl. Ma ei tea, kes see naine oli, ega näinud teda kunagi, aga ühel hetkel taipasin, et vestlus läheb väga heaks, sellesse tekib tõus ja struktuur. Kartsin väga, et see naine hakkab meiega rääkima ja rikub asja ära. Keerasin kogu olukorrale selja, aga ta ei hakanudki meiega rääkima, pani akna kinni ja läks ära. Saime kätte imelise vestluse midagi selleks tegemata.
Selliseid ootamatuid hetki tekkis alguses väga hästi, kui filmilint ja tegelased olid veel "süütud", aga hiljem vähem. Mingil ajal tekkis aga sisemine kriis, sest tahaks selliseid imesid veel, aga enam neid ei anta.
  • [Inimeste harjutamisest kaameraga:] Ma neid kaameraga nii palju ei harjutanudki, rohkem iseendaga. Ma käisin neil palju külas ja rääkisin filmi filosoofilisest tagaplaanist. Kaameraga harjutamine oligi pigem see, mis hakkas lõpuks orgaanikat ära võtma, sest kõik muutus liiga tavaliseks. Esimestel kordadel, kui filmikaamera käima pandi, olid kõigil antennid püsti. Tekib meeletu kohalolu, ruumis tekib eriline atmosfäär.
  • Me võtsime esimese päeva paralleelselt digikaameraga, aga kui materjal laborist tuli, siis oli täiesti selge, et me ei saa seda teemat digis üles võtta, sest kaos peab kuidagi ka pildis sees olema. Muidu ei ole atmosfäär päris, kui ta on juba ühtedeks ja nullideks arvutatud.
  • Ma tegelikult tahtsingi, et mul oleks vähem materjali, sest varasemate "Eesti lugude" puhul filmisin väga palju. "Helene elukoolis" (2010) oli pooletunnise filmi jaoks 60 tundi materjali ja ma sain aru, et see pole filmitegemine. "Päikeseaeg" on 65 minutit pikk ja materjali oli kokku vist kaheksa tundi, seega oli materjali vähesus mulle pigem väljakutse, mida otsisin.
  • Ei-ei, ma ei läinud Mikitat tegema, aga meil oli selline romantiseeritud idee ahjukütmisest ja eks see tegelikult ongi ka selle filmi alusidee, et looduses elades sa alistud sellele, et tulebki iga päev ahju kütta, et inimene pole looduse kroon. Seega oli pealmine kiht ehitatud ahjukütmisele, aga mingil hetkel sain aru, et see pole sügav. Kui see jääb romantiliseks mõtteks sellest, kui tore on ahju ees istuda, ei kerki üles tunnet, mida otsisin.
  • Need neli aastat, kui ma materjaliga üksi olin, kulusidki sellele, et saada tunne puhtalt kätte. Et ei oleks moraalitsevat näpuvibutamist ega romantilist ülerõhutamist. Puhta algtunde juurde tagasi jõudmine oli üsna keeruline.
  • Üks peamisi põhjusi, miks filmiga nii palju aega läks, oligi see, et mul oli stsenaarium ja ma mõistsin, et selle lindikogusega ma seda käsikirja ära ei tee, rullid saavad otsa, raha saab otsa. Mõtlesingi, et nüüd on kõik läbi, film jääb pooleli, aga mul oli vaja pausi, saamaks aru, et mul on film tegelikult olemas. Ühel päeval käis järsku plaks ja ma sain sellest aru. See oli väga pikk protsess, mis tuleb ka sellest, kui sa ise monteerid ja sul pole teist inimest kõrval.
  • Ma tundsin end lõpuks nagu luuletaja, kellele on ette antud sõnad, millest tuleb luuletus kirjutada. Tegelesingi kogu aeg nende sõnade ümber tõstmisega, kuni ühel hetkel tegin luuletuse kodus peas valmis ja realiseerisin seejärel montaažiruumis suhteliselt lühikese ajaga.
  • [Sõnastamisest, millest "Päikeseaeg" räägib:] See on olnud mulle üks kõige raskemaid asju. Sarnane sellega, kui kirjutad luuletuse või kui helilooja kirjutab sümfoonia ning seejärel palutakse tal seda kolme lausega kirjeldada. Ma olen saanud päris suure õppetunni sellest, et olen mitu korda sõnastamisega teistelt abi palunud: kõik abipalved lõppesid arusaamisega, et pean seda ikkagi ise tegema.
  • Mulle läheb väga korda, kui mõni keskkooliõpilane tahab pärast selle filmi vaatamist luuletuse kirjutada või midagi joonistada. See film võiks olla üks samm mingis kollektiivses loomingulises protsessis.
  • Ma läksin helirežissööri juurde ja ütlesin, et muusikat mina ei taha. Seda teevad ainult filmi tegelased. Ta võttis seda väga sõna-sõnalt ja kinnitas, et muusikat ei tule, aga nihverdas ikkagi muusika sisse, lubamata end lõpuni heliloojaks nimetada. Talle on see ikkagi helirežii, sest need on helid, mille ta on sinna kokku kogunud, ta ei ole neid loonud. Ma ütleks, et see on väga piiripealne asi.
  • Kõigil, kes olid looduse keskel, tekkis ühel hetkel eneseväljendusvajadus. Siit saab nii palju õppida selle kohta, kuidas me üldse inimestena toimime. Milline on looduse roll inspiratsiooni tulemisel meisse? Mis juhtub, kui kontakt loodusega katkeb? Selles asjas on film minust targem. Mul on selle üle kõige suurem heameel, et muusikaliin ise filmi tuli. See paneb mind tahtma taas kogeda tunnet, et film on minust targem. Ei ole mõtet filmi teha, kui tead algusest peale, mida teed.
  • Saaremaa tähendab ikka väga palju. Kõik mu kaheksa esiema on sealt, seal on minu vanaema sünnikodu, meil on suur rehetalu – koht, kus ma käin ennast laadimas. Kui ma ei saa suvel seal olla, siis tunnen end halvasti. Mulle meeldib ka kohutavalt saarlaste keel, huumor, see meri-annab-meri-võtab-mentaliteet, et me kõike ikkagi ise ei kontrolli, pole kõikvõimsad. See elu usaldamine, mis Saaremaal on. Mul on peas mitu filmi, mida tahan Saaremaal teha.
  • See oli minu suur unistus jõuda sellisele üldistustasemele, et ei ole vaja ühtki eelteadmist Eestist ja et vaimsus ja essents tuleks ise läbi. Ja tuleb läbi! Šveitsis oli noortežürii, nad tulid pärast minu juurde ja rääkisid pool tundi, kuidas nad käisid filmi vaadates ära mingis kohas. See oli neile tohutu meditatsioon.
Kanadas tuli pärast seanssi, kui kõik olid juba ära läinud, üks müstiline naine. Hallid juuksed, veidi nõia moodi. Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: "Sa oled nii ilus, su film on nii ilus, vaata, et sa seda ilu hoiad." Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Mõtlesin, et mis kuramus see nüüd oli. See oli väga lahe.
  • Ma olen sajaprotsendiliselt kursis dokfilmi levitamise raskusega ja ma teen seda ise, sest keegi teine ei julge filmi levitada võtta. Aga kes ei riski, see šampust ei joo!
  • Teen kõik endast oleneva, et vahendada "Päikeseaega" kui kogemust. See oleks mulle kõige toredam, kui inimene saab sellest kogemuse, mis viib ta oma mõtteradadele. Äkki ta käib ära lapsepõlves või tuleb meelde midagi sellist, mille ta on juba ära unustanud. Mulle väga meeldiks, kui inimesed näeksid seda kogemusena. Sellest filmist ei pea mõistusega aru saama.
  • Me oleme väga sõltuvuses kolmevaatuselisest struktuurist ja lugudest, mis on nii ühesugused. Isegi teadusartikleid on kirjutatud nn dramaturgiasõltuvusest, et tahetakse minna kinno saama hetkelist rahuldust, mida pakub see, kui peategelane lahendab kõik oma kapitaalsed probleemid. Ma loodan, et "Päikeseaeg" annab natukene pikaajalisema tunde.
  • Mul on selline tunne, et selle filmiga seotud kriisid õpetasid väga palju. Tulin ikkagi igast august välja. Ise ma neid muidugi endale kaevasin, aga väljatulemise protsess oli väga õpetlik.
  • Ma tahan ainult dokfilmi teha ja dokis avastada lavastamise ja juhuse omavahelist suhet. Ma arvan, et veel julgemini võiks dokfilmis kasutada mängufilmikeelt. "Päikeseajas" hoidsin väga minimalistlikku ja puhast joont, sest tundsin, et filmilint on nii piirav, et ma ei saa olla vaba. Tegelikult saab olla vaba. Tahaksin edaspidi tuua oma töödesse võib-olla rohkem tagasi esimese tasandi lugu, aga samas veel sügavamalt ja mängulisemalt teise tasandiga tööd teha.
  • Järgmine kord ma ilmselt ei vaevle nii palju enesekriitika käes, enesekriitika on nii piirav. Arvan, et ma olen kaheksa aasta jooksul end veidi rohkem usaldama õppinud.


  • Viimased 12 aastat olen erinevates filmimeeskonna rollides elanud filmide valmimisega ühes rütmis. Esilinastus on alati olnud justkui selline magneetiline punkt, kuhu poole aastatepikkune töö suubub. Mäletan seda eriti filmi "Risttuules" puhul – me ei olnud enne esilinastust üldse kindlad, kas see eksperimentaalne teos, kus keegi ei liiguta, ikkagi tervikuna hoiab pinget. Ja siis kui jõudis kätte esilinastus, istusime meeskonnaga saalis ja tunnetasime iga hingetõmmet enda ümber. Järsku oli sõnadeta selge – film töötab. Kinosaalis tekib ilmeksimatult äratuntava sagedusega kahin, mida kuuldes tead, et see ongi sinu filmi tõde. See on see hetk, kui linalugu saab filmitegija jaoks valmis.
  • Nüüd koroona ajal on filmitegemise protsess nagu katkine vinüülimängija kordama jäänud. Olen kinolevi esilinastusi edasi lükanud kolm korda ja kogenud kahte esilinastust online festivalil. Pidevalt on õhus küsimus, kas tasuks üldse kinolevist loobuda ja otse veebi minna, vaataja justkui peaks ju seal olema. Aga võib kindel olla, et seda kinosaali kahinat seal veebis ei kuule. Sa ei kuule tegelikult mitte midagi. [---] Alguses oli nagu tunne, et no mis seal ikka, online siis online, uus reaalsus tuleb avasüli vastu võtta. Aga olles selle nüüd mitu korda läbi teinud, on selge, et veebis esilinastunud film justkui ripub mingis mõttes ikka veel õhus ja ei ole tegelikult valmis saanud. Sest filmitegijal ei ole olnud võimalik tunnistada, kuidas film vaatajast läbi jookseb. Sellest punktist on keeruline loojana edasi minna.
  • Mulle läks väga korda hiljutine vanameister Scorsese artikkel, kus ta vastandus teravalt sõnale "sisu", mida viimasel ajal ohtralt audiovisuaalsete teoste kohta kasutatakse. Tristan Priimägi omakorda tõlkis originaalis kasutatud sõna "content" eesti keelde sõnaga "täide". See on mu meelest väga täpne tõlge, sest nüüd on nõudlus suure hulga "täite" järele. Nagu oleks massidel tarvis õhtuti kollektiivselt vabastavasse unustusse vajuda.
  • Reaalsus on aga see, et on tekkinud märkimisväärne arv nn kummitusfilme, millede esilinastused siin piirangute ajale sattusid. Need filmid lihtsalt ei jõua ega jõua vaatajani, kuna vaataja istub Netflixis, mitte ei leia seda ühte kinokunsti pärli kuskilt marginaalsest VOD keskkonnast, kuhu rahvuslike fondide poolt subsideeritud Euroopa filmid paratamatult kogunevad. Mulle tundub, et sellist VOD platvormi ei ole veel loodud, mis võtaks ja kureeriks need tuhanded fondide toel tehtud arthouse filmid nii hästi ära, et tekiks kriitiline arv veebivaatajaid, mis tagaks mingisuguse toiduahela, millest jõuaks midagi ka filmitegijani. See paneb mõtlema – kui ainus finantsiliselt jätkusuutlik lahendus on pääseda turuliidri uste vahelt sisse, siis mis hinda peab autorikino selle eest maksma? Gigantidel on väga selge, mida saadab edu ja mida mitte, ja olgugi, et Netflixist võib vaadata vaimustavaid seriaale ja filme, on nendel ikkagi selged reeglid, millele nad peavad vastama – nad peavad täitma teatavaid turukõlbulikkuse tingimusi, olema täiuslikud ja üksteisele teataval määral sarnased. Vaba loovus, katsetamine, isikupära, julgus ja sh ka vead, mis loovad esteetiliselt midagi uut – kõik, mis defineerib autorit – palju sellest sealt uste vahelt läbi ei pääse. Kui autori ülesanne on toota "täidet", kas ta on siis enam autor?
  • Nüüd istud ja mõtiskled – esiteks, kuidas sellest olukorrast puht praktiliselt välja tulla ja teiseks, kas inimesed tulevad kinno tagasi? Mu sisetunne ütleb, et kunagi tulevad – nii nagu need lapsed seal mänguväljakul – ühel hetkel tahetakse lihtsalt uuesti kogeda midagi füüsilist ja ühist. Pandeemia-aasta on mulle küll üllatavalt selgeks teinud, et kinoskäik ei olegi sellest maagilisest ühiskogemusest, millest teatri puhul räägitakse, nii väga erinev.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel