Louise Labé

Louise Charlin Perrin Labé, (~1524 – 25. aprill 1566), tuntud ka kui Kaunis Köiepunuja (La Belle Cordière) oli prantsuse luuletaja, keda tema luulemeelsed kaasaegsed tituleerisid kümnendaks muusaks. Eesti keelde on tõlgitud tema kolm eleegiat ja 24 sonetti.

Eleegiad ja sonetid

Louise Labé. Eleegiad ja sonetid. Uku Masingu tõlkes. Ilmamaa 2007

Kuid et ma olen kulutanud osa oma noortpõlve Muusika harjutamises ja et ma olen leidnud selle, mis mulle on jäänud ajast, liiaks lühikese oma aru algelisuse pärast ja suutmata omalt poolt rahuldada seda hääd tahtmist, mida ma kannan meie soo vastu: teda näha mitte ainult ilu, vaid ka teadmiste ja vooruste poolest ületavat mehi või saavat nendega võrdseks, — siis ma ei saa teha midagi muud kui paluda vooruslikke Daame kergitada pisutki oma vaime oma koonalde ja kedervarte kohalt ja neid kasutada maailmale teadustamiseks, et kui meie pole küll tehtud käskimiseks, siis ometi meid ei tohi põlata kaaslasiks nii koduseis kui avalikes asjus nendele, kes valitsevad ja teevad kuulelikuks. Ning pääle selle reputatsiooni, mida siis meie sugu sellest saaks, meie oleksime seda tulu toonud avalikkusele, et mehed osutaksid rohkem hoolt ning vaeva vooruslikele teadusile kartes, et nad ehk saavad häbi nähes ette jõudvat neid, kellest nad on alati väitnud end olevat üle peaaegu kõiges. (lk 7-8)
Kui pääle kuulsuse ning au on mingit soovitatavat asja, siis see lõbu, mida õppimine tavatseb anda meile, peaks virgutama igaüht, sest seesama on teisiti kui muud meelelahutused, mille suhtes, kui nendest ollakse võtnud nii palju kui tahetakse, ei saa kiidelda muust asjast, kui et ollakse veetnud aega. Kuid õppimise oma jätab endast rahulduse, mis meile püsib palju kauemini. (lk 8)
- pühendus Clemence de Bourges’ile

Ma pilgates, et ühel Lembest rõõm,
teist aga hävitab ta leegi lõõm,
nii palju nähes nutulisi valveid,
nii palju õhkeid, ilmaaegseid palveid,
ei märganud, kuis äkki sööstis pääle
too häda, mille laiduks tõstsin hääle,
mu torkas läbi nagu metsik sõdur,
et praegugi veel olen üsna põdur
ja tunnen sundust kogunisti praegu
taas raigastada kaebeis läinud aegu,
ja muistseid vaevu. Daamid, kes neid loete,
kas kaasa õhates mu kurtmist toete?
/---/
Just nõnda siis, kui Lemme lõbu vajab,
ta ühe tahte teise vastu ajab:
mees, keda lembib daam, ei hooli sest,
kes armas pole, lembib südamest
ja kummatagi on ta innu läide
see lootus, mis ei lähe iial täide.

I eleegia, lk 13-17

Too, kes on Valitseja Taevas kõrges,
mu vastu vist ei tohiks olla tõrges,
vaid, kui ta näeb mu palves pisaraid
Su eest, siis jätaks viha otsemaid.
Ma pälvind olen Teda kogu aja,
ent miskis muus ei tunne patustaja,
kui ses, et aiva jumaldama Sind
Ta asemel on Lemme sundind mind.
/---/
Kui näha tahad pisutki mind veel
kord selles elus, ole kähku teel,
ja, kui ehk enne seda piin täis vihust
on kiskund hinge lembiva mu ihust
Sa korrakski siis leinakuues tule
mu kalmukünka ümber uidangule.
Oh, et siis valge marmor, Jumal annaks,
neid nelja rida juba endal kannaks:
SU LÄBI, SÕBER, NII MA LEEGITSESIN,
ET IGATSEDES TULLE HÄVINESIN,
MIS NÜÜDKI HÕÕGVELE JÄÄB ALL MU TUHA,
KUI NUTTES EI SA TEDA SOIKU UHA.

II eleegia, lk 19-22

Ent, kui mus puudulik on miski nüüd,
siis laitke Lemmet: need vaid tema süüd:
mu vesihaljalt püüdis tema ling,
mil harjutama keha mul ja hing
veel pikka rida tarku kunste tikkus,
mis tema peagi tüütuks mulle rikkus.
/---/
Aeg kõrged püramiidid maha paiskab,
Aeg voolsad lätted kuiva mulda raiskab,
ei ühtki Kolosseumi tema säästa,
ei kuulsamaidki linnu otsast päästa
ja, eks ta otsa tavaliselt loo
ka Lembele, kuistahes loidaks too.
/---/
Kui lemmitut ei Lemme kinni pea,
eks lembetu siis ennast jõutuks tea,
eks või ma paluda, Sult, Lemme, luba
et piinad lõpetada tohin juba.
Mind ära lase Surma tunnetama
ja teda leidma Sinust koledama,
vaid, et mu elust lembus poleks lõik,
tee Sa, et see, kes mulle minu kõik,
kes üksnes võib mu nutma, naerma teha,
nii tihti keda taga õhkab keha,
luidliha tunneks, verd ja oma hinge
sees tule suurema või sama vinge,
siis kebjam Sinu koorem mulle näiks,
kui kandes teda ühes keegi käiks.

III eleegia, lk 25-28

Sest ajast, mil julm Lemme esmalt tõi
mu rinda oma tulimürgi voogu
ma lõõman tema jumalikku hoogu,
mis päevakski ei jätta südant või.

Mistahes vaev, neid küll ta mulle lõi,
mistahes ohtki varsti peksku loogu,
mistahes mõte surma meelde toogu,
kuid minu julget südant kirg vaid sõi!

IV sonett, lk 36

Ma elan, suren; vette, tulle vajun,
mul kanget kuuma kandes üpris jahe,
liig vali elu on ning liiaks mahe,
ma tuskade ja rõõmu segus ajun.

Ühtaegu naeran, pisaraisse rajun,
kesk lõbu ikka mõni piin on vahe,
see kaob ning jääb, mis poole käib mu tahe,
ühthoopi kolletan ning haljaks lajun.

VIII sonett, lk 40

Mu lauto, õnnetuste seltsimees,
mu õhkamiste malbe tunnistaja,
sa tunned õigelt meelehärmi raja
ja tihti kurdad, kui mul silmad vees.

Nii on mu itku koorem sinu sees,
et alustades mingit meelsat kaja
sa järsku sellest käänad hädaldaja
ning teeskled heli, mis just kõlas ees.

XII sonett, lk 44

Kui käed ta kaela ümber seisma jään
nii nagu puu neob luuderohu vään,
ja surm siis tuleks heale kadedana,

mind suudleks janusena veelgi kaim,
ta huulil kehast lahkuks minu vaim,
siis õndsam surres ma kui elusana.

XIII sonett, lk 45

Turniire, pidusidki nüüd ma nean,
sest kaunis miski ei näi sinutulle,
nii, et, kui tahtes kustu iha tulle
ma sammud üksildasse laande sean,

et miskit uut mul satuks silma alla
ja lembund mõtteist saaksin viimaks valla,
siis taipan, mitu tiiru eksi käind,

et ma ei pääse muidu lahti sinust,
kui mina elama peab väljas minust
ka siis, kui kaugelle ma pakku läind.

XVII sonett, lk 49

Välislingid

Élégies et Sonnets prantsuse vikitekstides