Mari Moora

Mari Moora (neiupõlvenimega Toomiste; sündinud 19. märtsil 1966) on eesti ökoloog.

Eesti häda on see, et kohalik teadusrahastus ei kata kõike. Kui me tahame olla globaalselt tublid ja tugevad, tuleb igast asjast kinni haarata ja sel juhul peab rühm olema multifunktsionaalne. Mitmel rindel on aga raske kõike ühtmoodi hästi teha (lk 169)
[Vigadest:] Mingeid asju pead sa ise kogema. Ma võin ju kuskilt lugeda, et nii ei tehta, aga kõik loetu ei jää meelde, meelde jäävad ikkagi emotsionaalsed kogemused. (lk 173)
- Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019

Teadus ei ole juba ammu üksiku üritaja koht. See on kollektiivne tegevus. Inimesed saavad kokku, arendavad ja vahetavad mõtteid ning teevad koos midagi ära.
Tõenäoliselt on aidanud mind ka minu sotsiaalsed oskused. Teadlased peavad oskama inimestega suhelda ja kirjutada, et oma sõnumit teistele edasi viia.
Jääaja maksimumi tulekuga kadusid Arktikast väga paljud taimed. Kui kliima hakkas uuesti soojenema, ei taastunud enam sama taimkate, mis oli enne. Tekkisid uued ökosüsteemid, mis ilmselt ei toetanud enam selliste loomade elu. Tänu sellele ja ilmselt veel teistelegi teguritele suridki mammutid lõpuks välja. Neil tõesti ei olnud enam piisavalt toitu – ökosüsteemid ei suutnud neid enam toetada.

Kas mammutid surid sellepärast välja, et taimed kadusid ära või juhtus enne midagi muud hullu ja taimed ning mammutid kadusid koos ära, me sellest teadustööst siiski järeldada ei saanud. Kuid jah, see on üks tõenäoline põhjus.

Ma mäletan väga hästi, et ma istusin öösel kodus oma arvuti ees ja tegin analüüse. Ma töötan tihti öösiti, eriti kui lapsed veel väiksemad olid. Ma vaatasin seda tohutu suurt andmestikku ja siis äkki lõi mulle värviliselt, niimoodi visuaalselt, silme ette: issand, siin on ju muster! See oli tõeline ahhaa-hetk minu jaoks. Nagu mingi pirn lööks peas põlema! Ma olin nii erutatud: ma näen, see on seal! Tegin öösel veel lisaanalüüse ja kohe hommikul kutsusin kolleegid kokku: teate, see on meil olemas!
Visualiseerides seda suurt andmestikku erinevate korrastusmeetoditega avastasin ma äkitselt, et viis taimeliiki on graafilises ruumis ühes nurgas ja viis teises nurgas. Ühel hetkel sain aru, et osa neist on tüüpilised metsas kasvavat varjutaimed: sinilill, imekannike, jänesekapsas, koldnõges, ussilakk. Ühesõnaga: spetsialistid. Ülejäänud viis olid aga sellised, mis kasvavad nii metsas kui niidul: maasikas, külmamailane, maamõõl, kandiline naistepuna, aas-kurereha. Need on tavalised liigid, mida me kohtame erinevates ökosüsteemides – mitte spetsialistid ehk generalistid.

Sain aru, et spetsialistide juurtes on ühtemoodi seente kooslused ja mittespetsialistidel, kes suudavad kasvada igal pool, hoopis teistsugused. Spetsialistide juurtel on seenekooslus väga mitmekesine, aga generalistide juurtel elab seeneliike umbes poole vähem. Sellest tekkis idee, et nii nagu on olemas ökogrupid taimedel, on need olemas ka seentel. Osa neist on spetsialiseerunud kindlatele kasvukohtadele, aga on olemas ka sellised seeneliigid, kes on võimelised rändama erinevate ökosüsteemide vahel.

Eestis on veel väga palju hästi säilinud looduslikke ökosüsteeme. Meil on olemas ilusad metsad ja väga liigirikkad poollooduslikud niidud. Ent väga sageli ei suuda me selgitada, mis selle liigirikkuse tagab. Ökosüsteeme taastades või neis elurikkust suurendades on näidatud, et lihtsalt taimede tagasitoomisest samasse keskkonda ei piisa: sa külvad sinna taime, aga ta ei hakka seal kasvama ja levima nii nagu sa loodad. Kui sa viid ökosüsteemi tagasi ka õiged krohmseened, alles siis on lootust, et ökosüsteemid taastuvad. Taimede ja seente sõprus on sellistel puhkudel väga oluline.
- Mari Moora, intervjuu: Katre Tatrik, "Tippteadlane Mari Moora: ökoloogia on põnev nagu kriminalistika", ERR, 08.07.2015

[Kliimakriisist:] Kriis ja hädaolukord on karmid sõnad. Sestap oleksin isiklikult nende kasutamisega ettevaatlik, sest alati võib hullemaks minna. Aga kriis ongi kohe käes, kui kõrgeimal tasemel ei teadvustata, et globaalset majandusmudelit on vaja muuta ökoloogilises mõttes jätkusuutlikumaks
- Mari Moora: Jaan-Juhan Oidermaa, "11 000 teadlase ühispöördumine: kliimakriis on käes ja süveneb kiiresti", ERR, 06.11.2019

Taimede ja rohusööjate loomade vaheline suhe on nn pluss-miinus suhe (herbivooria), kus söödav saab pigem kahju ja sööja kasu.
- Mari Moora, intervjuu: Marju Himma, "TÜ uuring: iidne DNA aitab ennustada tuleviku kliimamuutuste mõju taimedele", ERR, 11.01.2018

[J]uba praegu lähevad taimed mulda vähenenud võimega moodustada sümbioosi seentega. Kui pidevalt, igal aastal külvatakse fungitsiididega töödeldud seemneid, lisaks töödeldakse kasvuperioodil veel mitmesuguste kemikaalidega – nii taimekaitsevahenditega kui väetistega – siis me surume alla seenekoosluste kasuliku poole, selle võimaliku bioloogilise väetise.
- Mari Moora, intervjuu: Marju Himma, "Eesti teadlaste tulised arutelud Science'is", Sirp, 18.03.2016

Väga lihtne on oma kabinetis maailmakaardile sobivaid proovikohti märkida. Hoopis keerulisem on aga soovitud kohtadesse välitöid tegema pääseda, sest poliitilised piirid ja meie vähesed teadmised kohalikust floorast seavad olulisi piiranguid.
- Mari Moora, intervjuu: "Tartu ülikooli teadlased kaardistasid üleilmse levikuga krohmseeni", ERR, 28.08.2015

Välislingid

Mari Moora, ETIS