Michele Wolf

Allikas: Vikitsitaadid

Michele Wolf on USA luuletaja, toimetaja ja õpetaja.

Luule[muuda]

Kui hoidsin satiini sirgena, et tõmmata kinni lukk
sinu pulmakleidil, mis oli kaetud volangidega
ja helmestest filigraaniga, veel
suhkrurikkam rokokoomaiustus kui pulmatort,
ja jälgisin, kuidas sa aeglaselt pöördusid, vaatamaks
minu poole – üleni hõljuvaist nootidest, puhas flööt – nii tasa,
kui kipslilled ja loori paika seadsin,
kuidas oleksin võinud sulle öelda, teades,
et õpid selle niigi varsti selgeks, mu täiuslik nukk,
kui hägune on maailm, kuidas selgeimgi
pilt, satsilised gladioolid põhi-
värvides, võib lahustuda pimedusse, kuidas
silm võib sind petta, näidates sirget
või diagonaalset teed, ehkki Maa on kumer.

"Seda saab parandada," ütlen sulle pooltõe,
kui helistad mulle, et öelda, et sa ei saa enam pilku
fookusse, miski pole terav. Ja ma kuulen,
kuidas valgus paindub su hääles, sinu
öeldu taga on varjud, samas kui mu vaimusilmas
sa vaatad mind silmi pilgutades, nädalavanune,
päeval, mil sind mu käte vahele anti,
suutmata eristada kuigi paljut peale kahe musta
kuu, mu silmade, mis tantsivad udus.
Et see oli kogu mu lapsepõlve
ülim hetk, ei muutu kunagi.
Samuti mitte meievaheline aastakümme
või kuidas sa alt üles mulle otsa vaatasid
pärast välisuksest väljatormamist,
et tervitada mind kaheksa aastat hiljem, mind
peaaegu ümber lükates, klammerdudes mu piha ümber.
Kaks õde, nii lühinägelikud,
et kui ma sinu juurde tagasi pöördusin, enne
kui jätkasin oma kobavat trampimist
läbi maailma, hoidsid sa minust kinni kui
lähtepunktist, kohast, mille alati üles leiad,
sinu silmade sära kuulutas
minu suunda sama palju kui mu nimi sinu suust
selgelt hüütuna, nagu su sõnad: "Sa oled siin."