Vanamees oli rahul, talve jooksul oli põtru toredasti nuumatud. Poolteisetuhande-pealine kari pöördus tagasi koju, kaotamata ainsatki looma. Ega siis rajooni ajaleht asjata talve jooksul kolm korda märkinud "Uue Põhja" kolhoosi karjaste tööd ja esmajoones Pavel Kalistratovitš Lambei oma.
Kolhoosnikud võtavad neid rõõmsa käraga vastu ja autasustavad ning premeerivad. Nõnda oli see juba tunamullu, mil Kallaste külas kolhoos organiseeriti. Kuidas siis küll noored vanamehi kadestavad! Küllap nüüd ka Andrjuša, Lambei armas poeg, viimaks ometi taipab, milline au on olla põdrakasvataja.
"Tal on juba ammu aeg mõistus pähe võtta ja tõelise tööga tegelema hakata," mõtles vanamees suigatades. "Kes siis muu kui poeg peab isa asemele astuma..." (lk 7-8)
Pavel Kalistratovitsi poeg Andrei sündis, nagu kõik põdrakasvatajate lapsed, tundras, rändlaagris. Kuni kümnenda eluaastani elas ta karjade juures. Kuid pärast ema surma saatis isa poja külasse kauge sugulase Iljinitšna hoole alla. Külas oli algkool. Andrjuša ei jõudnud lõpetada veel neljandat klassi, kui kool muudeti seitsmeklassiliseks.
Isale ei olnud poja selline eluviis südame järele — ta ei tahtnud, et ta poeg tühjade asjadega tegeleb ja koolipingis pükse nühib. Kuid poeg tuli kooli jätta, sest asjasse segas vahele kooliõpetaja Jefim Ivanovitš Filippov ise, kes ütles: tuleb õppida. Filippovist aga pidas Lambei lugu. Ja hiljem ilmneski, et õpetajal oli õigus. Kirjatarkus on tänapäeval au sees, seda läheb vaja ka põdrakasvatuses. Aja jooksul võib Andrei brigadiriks saada, ja vaata et valivad veel kolhoosi esimehekski. Ohhoo! See on vanamehele juba suur õnn. Enneolematu õnn. (lk 8)
"Kas on niisugust asja enne nähtud, et põlise põdrakasvataja poeg ei sammu isa käidud rada mööda?"
Rahulikult ja kaalukalt sõnas Jefim Ivanovitš:
"Ei saa elada ainult nii nagu enne, Pavel Kalistratovitš. Vanasti olid sina rikaste põdrakasvatajate juures sulaseks, mingeid õigusi sul polnud, elasid nagu viimane koer. Nüüd aga oled sa kuulus karjus ja lugupeetud inimene kogu rajoonis!"
Lambei võpatas — õpetaja sõnad tabasid märki. Kuid milleks talle see kuulsus, kui ta kõrval pole tema armastatud poega?!
"Vanema süda pole mängukann, kui see on kord haavatud, siis ei paranda seda keegi," pitsitas Lambei vaevaga sõnad suust. "Kellele ma jätan kõik selle, mis mul on, kõik, mida ma valdan? Kes ulatab mulle tilga vettki, kui ma vanaks ja jõuetuks jään? Mul ei ole teist poega peale Andrei. Sa vaikid, Jefim Ivanovitš? Mis? Mu tõde on sulle nagu tuhk silmadesse?"
"Maailmas on olemas teine, palju suurem tõde, Pavel Kalistratovitš," vastas Filippov.
"Ma ei taha sellest midagi teada." Lambei ei andnud järele. "Ma olen vanaks jäänud ja mulle on vahetust vaja. See on minu tõde!"
Jah, nii see on. Pavel Kalistratovitš vaatab elule läbi põdrasarvede. Ta ei lase enesele mõttessegi tulla, et tundras võib elada kuidagi teisiti, ilma põtradeta, ilma sellise eluta, nagu see on põdrakasvatajalt kujunenud sajandale jooksul Selline oli Lambei tõde, Andreiga oli teine asi. Kool, raamatud, omandatud teadmised avasid talle teise, avara maailma. Kui talle teatavaks sai, et tundras peituvad suured varandused, läks ta pikemalt mõtlemata ekspeditsiooniga kaasa. See suur tõde, millest kõneles Filippov, oli Andrei poolel. (lk 13-14)
