Rokkooper

Artiklid

• Rokkooper tekkis 1960. aastate lõpus nn kontseptsioonialbumina, kus laule ühendas mingi süžee ja tegevustik. Kuigi žanri nimetus vihjab lavateosele, siis lavastuseni sageli ei jõutud või muutus lavaversioon nii palju, et pigem võis rääkida muusikalist, nagu juhtus Andrew Lloyd Webberi "Jeesus Kristus superstaariga". Rokkoopereid on loonud nii rokkmuusikud kui ka tõsisema suunitlusega heliloojad ning nii ongi sellest žanrist kujunenud üks kummaline kooslus, kust kumab läbi rokkmuusikute ambitsioon saada võrdväärset tunnustust "tõsiste" heliloojatega, aga ka heliloojate soov laiema kuulajaskonna järele. Helikeelelt võib rokkooperid enamasti lahterdada progeroki või hard rock'i alla ning nii jäidki selle žanri kõrgajaks 1970ndad aastad, mil mõlemad muusikastiilid olid ka oma populaarsuse tipul.
• Olin kord minemas Olav Ehala kontserdile, mille peale üks muusikateaduse üliõpilane küsis, kas muusikateadlane ikka võib sellisele kontserdile minna. Ilmselt on rokkooper sama kahtlane kui Ehala muusika, aga jään siiski arvamusele, et muusikat saab hästi kirjutada igas žanris ja stiilis [---].
  • Äli-Ann Klooren, "Kas muusikateadlane võib sellist kontserti kuulata?" Sirp, 15.11.2019

Luule

Aga meil on aegumatu aare —
Anton Hansen, kirjanik Tammsaare!
Tal on mitu pikka juttu,
neid peaks viisistama ruttu —
seadma ooperina rokilavale.
Sõbrapoiss võiks laulda Tõde,
Õigust esitaks ta õde,
sisukokkuvõtte trükiks kavale.
/---/
Tulen tagasi Tõe ja õiguse juurde:
Tugev bariton võiks olla Andres Paas,
võluv tenor Pearu Muraka partiis —
nii me rahvuslikul rokil jalg on maas,
ei meil alaväärsust tule tunda siis.

Aga keda Indrek Paasi ossa panna...
see on esialgu täitsa lahtine.
Krõõda rollis olgu väga hea lauljanna:
hele hääl,
         pluus tume, lahtine!

• Juhan Viiding, "Tallinna-mehe rock-mõtisklus" kogus "Osa" lk 202-203