Rupskid

Proosa

• Niiske rahunes. "Äkki te saaksite mulle ühe omleti valmis visata, mis?" küsis ta.

Kokk sattus paanikasse. "See on munadest, jah?" uuris ta närviliselt. "Munadest toidu valmistamisega pole ma kunagi tegelenud. Suterdis saab reedeti toore hakkliha sees ühe toore muna ja proua Pillav tahtis igal hommikul oma džinni ja apelsinimahla sisse kaks tükki, aga see on ka enam-vähem kogu suhe, mis mul munadega on olnud. Mul on üks seapea soolvees, kui te seda tahate. Siis on veel loomakeeli, südameid, üdikonte, üks lambapea, kena tükk veise rinnalotti, põrna, latakaid, kopsu, maksa, neeru, harknääret..."

Kui Niiske oli poisike, oli talle sellest menüüst palju toite serveeritud. Need olid täpselt sellised asjad, mida peaks lastele andma, kui tahetakse, et neist saaksid meistrid näkkuvaletamises, kuritegelikus näpuosavuses ja maskeerimiskunstis. Endastmõistetavalt oli Niiske peitnud need kummalised võdisevad lihatooted köögiviljade alla, saades ühel korral tulemuseks kaheteistkümne tolli kõrguse kartuli.

• Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 101-102

• Keskööl tulid trammi ainult mehed, kes pärast hilisõhtust vahetust pesupulbrivabrikus või tapamajas koju sõitsid. Nad astusid ööst trammivaguni valgusse, kirjutab Lola, ja ma näen ühte meest, kes on pärast päevatööd nii väsinud, et tema riietes seisab ainult vari. Ja tema peas pole enam ammu olnud armastust, taskud on rahast tühjad. Seal on ainult varastatud pesupulber või tapetud loomade rupskid: lehmakeeled, seaneerud või vasikamaks.
  • Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 2010, lk 15

• Võtan küülikutükid haudevormist, kurnan leeme ja asetan selle tagasi tulele, lisades hakitud maksa, kopsud ja südame. Tegutsen ettevaatlikult, hindan kastme tekstuuri. Gaby kastab sellesse leivatüki ja maitseb, silmad pooleldi kinni. "See on nagu sametpükstes Jeesus," teatab ta.
  • Jacky Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, ja Tänapäev, 2020, lk 114

• Lõuna-Eesti metsatalus toimetavad elatanud inimesed - minu vanemad kes polegi õieti oma kodukülast kaugemale rännanud. Nad mäletavad veel aegu, kui peale seatappu viidi rupskeid suure kase juurtele, mis kasvas heinamaa ääres - mälestus ajast, kui puujuuri kasteti veel ohvrilooma verega.
  • Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022, lk 18