Tänu

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tänamine)

kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle
tänulikult selle eest suud sa andsid mulle

Andres Ehin, "Luba linnukesel väljas jaurata", lk 38

Tänu ehk tänamine on kellegi osutatud abist vms tulenev heameele- ja rahulolutunde ehk tänulikkuse väljendus. Tänamata jätmist nimetatakse tänamatuseks.

Proosa[muuda]


  • "Kust sa selle said?" küsis ema lähemale tulles ja imelikku riista poja süles kohkunult vaadates. "No ütle, kust sa selle said?"
"Kooliõpetaja kinkis."
Arno ei pannud kallist asja käest enam äragi.
"Näita seie, kas on kah raske," küsis isa. Ja Amo tegi väga umbuskliku näo, enne kui ta viiuli isa kätte andis.
Kõik imestasid. Viimaks ütles ema:
"Aga kas sa kah tänasid ilusti, Arno?"
Asi lõppes sellega, et varsti peale seda üks poisike tulist-tuhat koolitoa poole jooksis kooliõpetajat viiuli eest tänama. Alles siis, kui ema rääkima hakkas, tuli Amole meelde, et ta tõesti mitte aitähki ei olnud ütelnud. Ja raamatu, mis kooliõpetaja temale lugeda andnud, oli ta ka maha unustanud.
"Oh, sa väike narr!" ütles kooliõpetaja, kui Arno, lõõtsutades ja näost punane, tagasi tuli. "Siis sellepärast hakkasid sa veel tagasi tulema. Juba sa tänasid, ilma et sa seda ise märkasid. Mine aga rahuga koju, peale jõuluid, siis hakkame kohe mängimisega peale."


  • Hallsilm jälgis silmanurgast toimekaid merekoeri ja hakkas endamisi tänusõnu ritta seadma. Aga varemgi on juhtunud, et headus jääb tasuta, nii ka nüüd. Enne kui Hallsilm jõudis ennast koguda ning püsti ajada, tormasid merekoerad vette. Nad ujusid nii kiiresti, et vahujutt taga. Aeg-ajalt sukeldus neist mõni ja siin-seal ilmus nähtavale tume pea, hõbedane kala hambus. Üks habemik koer, lõuakarvad kahele poole harali, vaatas üle õla tagasi ja häälitses kumedalt. Hallsilm võttis kogu jõu kokku ja sibas veepiirile, ta lootis, et merekoerad ütlevad talle midagi, aga nad aina kaugenesid, musta-valgekirjud seljad vilksatamas vahuharjade vahelt.


  • [Vimes:] Ta vabastas Stoneri kaela sujuvalt oma haardest ja lausus vaikselt: "Õige pea on see koht teie jaoks väga halvaendeline, härra Stoner." Seejärel ta pöördus, et kõik näeksid, võttis hämmeldunud juristil käest, raputas seda südamest ja ütles valjusti: "Tänan teid väga sellise väärtusliku informatsiooni eest, härra. See teeb juurdluse kõvasti lihtsamaks, uskuge mind! Ja ma olen kindel, et ülemkonstaabel Upshot on täpselt sama tänulik. Meie kõigi elu oleks palju lihtsam, kui ka teised ausad kodanikud politseid uurimise juures nii hea meelega aitaksid!" Ta vaatas rabatud juristile otsa ja lisas vaiksemalt: "Mina muidugi ei tea, aga mõnel neist meestest on kuidagi kummaline pilk silmis. Ma tean nendesuguseid: ilmselt on neil ajurakke vähem kui hambaid ja nüüd, härra Stoner, murravad nad pead, kui palju te teate ja kui palju te mulle rääkisite. Mina teie asemel ei hakkaks asjade pakkimise peale aega raiskama ja ma loodan, et teil on kiire hobune." (lk 238)

Luule[muuda]

Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti
ja vaatab üles.
Ilmataat sulgeb silmad - on ju veidi valus
vaadata otsekohesusse.
...
"Kuula mind," tasandab Ürgema oma häält.
"Ma kuulan sind."
"Kuula mind," kostab Ürgema sosin.
"Ma kuulan sind."
Vaikusest kasvab välja Ürgema tänu.

  • Lea Mändmets, "*Ürgema astub kännule, paneb käed vaheliti...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 12

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Tark mees ei leina seda, mida tal pole, vaid rõõmustab selle üle, mis on.
  • Tänu on väikseim voorus, kuid tänamatus on suurim pahe.
  • Tänu väljendamise juures peame meeles pidama, et tähtsad ei ole mitte väljaöeldud sõnad, vaid nende järgi tegutsemine.
  • As we express our gratitude, we must never forget that the highest appreciation is not to utter words but to live by them.

Vanasõnad[muuda]

  • Aituma, anna veel!
  • Aituma eest hea küll.
  • Aituma andjale, kassi kandjale.
  • Heategu leiab harvasti tänu.
  • Kes ei täna piskust, ei täna paljust.
  • Tänamata karu lükatakse auku tagasi.
  • Tänamata meel maailma palk.
  • Vanne on varga tänu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929