Taimepimedus
Proosa
[muuda]- Ma sain paar aastat tagasi aru, et olen täiesti taimepime. Artišoki Biennaali raames hakkasin tegelema taimepimedusega ja siis lugesin tohutus koguses kirjandust taimedest. Eriti sellist, milles naised moonduvad taimedeks, tihti just vägivalla tulemusena. Kõige kuulsam näide on Han Kangi "The Vegeterian". Mind hakkas huvitama, kuidas nn taimepimedus üldse tekib, ja miks me lääne mõtteloos peame neid kuidagi passiivseteks ning pigem mõtlemisvõimetuteks olenditeks.
- Sveta Grigorjeva, intervjuu: Kaspar Viilup, "Sveta Grigorjeva: viimasel ajal on rõõm otsekui vastupanu", ERR, 15.12.2024
Luule
[muuda]vanaema ei teadnud
vastata lillede nime
siis kui me põldudelt tulime
ja nimesid küsisime
vanaema imestas
kui seadsime kõiki neid klaasi
ta kutsus neid ühtviisi roosideks
ta majas ei olnudki vaasi
- Viiu Härm, "*vanaema ei teadnud...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 26
Naat õitseb. Aga mina ei tea seda.
Ma pean seda raudrohuks.
Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb.
Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab.
Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.
Ema pakub mu luuleraamatule pealkirjaks "Naat õitseb".
Mulle seostub raudrohi põlvepikkusena nähtud
Pelguranna raudteeületuskohaga
ja ma panen oma raamatule pealkirjaks
"Raudrohu maa".
- Lauri Pilter, "*Naat õitseb...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 9