Valga peale hakkasin ma tõsisemalt mõtlema umbes neli aastat tagasi, kui olin ühelt üsna hullumeelselt Ida-Euroopa retkelt saabunud Oderi jõe äärde, mille ühel kaldal asub Frankfurt ja teisel Slubice. Pole raske arvata, mis toimus selles piirkonnas 1940ndatel ja et need kaks eraldi linna on selle tulemus. Igatahes elab seal kunstnik ja aktivist Michael Kurzwelly, kes juba pikki aastaid on ajanud Slubfurti ühendlinna asja.
Kurzwelly oli see, kes minult küsis, kas Valgas midagi Slubfurti sarnast toimub. Mäletasin Valgat peamiselt kui piiripunkti, millega olid seotud ilusad mälestused – jõuad suvisel varahommikul pikalt reisilt tagasi Eestisse, linn alles magab, väikeste puumajade kõrval õitsevad sirelid. Korra olin seal käinud ka koos Erkki Luugiga, otsimas kohta, kus avada tammeöö loož. Panime tähele, et Valgas on väga eriskummaline energia – osaliselt seotud arhitektuuri- ja linnaruumiga, osaliselt mingi muu inimkäekirjaga maastikul. Mäletan üht puumaja, mille aiaga piiramata hoovis oli kari kukkesid – ja mitte ühtegi kana.
Nõnda sai alguse minu projekt "Sada paplit", mille irriteeriv nimi tuleneb asjaolust, et projekt kuulub EV100 juubeliürituste hulka ja talle osaks saavat tähelepanu on võimalik kasutada selleks, et osutada mitmetele probleemidele praeguses Eestis, samuti sellistele vastuolulistele nähtustele nagu riiklik kampaania "Eesti 100 tamme". Ajal, kui Eesti metsanduses valitseb progresseeruv lageraie ning juba pikemat aega on olnud löögi all hiied, tekitab tammede istutamine kui identiteediprojekt hulga küsimusi.
Kampaania tõstab esile tamme kui tugevuse ja kestvuse sümbolit, ent mina küsiksin, mis Eestil sellega asja on? Kiire kasvu poolest tuntud pappel sobiks palju paremini praeguseid prioriteete illustreerima. Aga tegelikult pole asi ühe või teise puuliigi eelistamises – kõige suurema teene teeksime loodusele siis, kui istutamise asemel jätaksime mõned puud, mõned pargid, alleed ja metsad maha raiumata.
Me ei tohiks lasta end panna sellisesse olukorda, kus peame valima, kas park või uus Tartu Kunstimuuseumi hoone. Ja kui meil puudub võimalus valida, mis on väga tõenäoline, siis on meil võimalus võidelda – sest vastupidisel juhul peame me tunnistama, et kunst on osa hävingut külvavast globaalsest koloniaalvõimust, kus pole ei ideid ega lootust.
Valga on piirilinn, kus lõpeb üks ja algab teine. Mind aga huvitab selliste lõppude ja alguste juures kestvus, järjepidevus. Ma usun, et piir ei ole koht, kus ühest saab teine. Piiril seisavad kõrvuti need, kellest üks peab olema üks ja teine peab olema teine. Ühtäkki saavad nad aru, et nad mõlemad on teine, ja see üks asub hoopis kusagil mujal. Valga on suurepärane koht selle mõistmiseks.
Et aga jõuda tegudeni ja millegi konkreetseni, on vaja kohapeal toimetada nii nagu olen toimetanud igal pool mujal. Ja püüda igapäevaselt realiseerida ideed, et Valga ja Valka ongi üks ja sama linn. Arvan, et vaid nii võib kokku puutuda päris piiridega. Sest need piirid asuvad vähemalt praegu inimeste peas.
Arvan, et klišeed ja stereotüübid ning nendega kaasnev huumor võivad mõnes olukorras väga viljakalt mõjuda. Üks mu läti sõber ikka armastab mulle vahel tükk aega otsa jõllitada ja siis öelda “oh, sa aeglane Eesti jobu!”. Ja mina – selle asemel, et solvuda – tunnen, et sel hetkel kõneleb minuga meie ühiste esivanemate sajanditepikkune tarkus.
