Tühi tähistaja

Tühi tähistaja on semiootika ja diskursusanalüüsi mõiste, mis viitab märkidele, millel osutus kas puudub või on liiga hägune, et sellega midagi mõistlikku peale hakata, nt väljendid nagu "rahva tahe" või "hariduse väärtustamine".

Proosa

Leppisid kokku

"Kus me siis kokku saame?"

"Ükspuha, kus."

"Ja kunas?"

"Ükskõik, kunas."

"Noh, siis oleme kokku leppinud."

Vitautas Mikalauskas, "Kilde", tlk Mihkel Loodus, rmt: "Kolmest vakast", Tallinn: EKP keskkomitee kirjastus, 1965, lk 57

VIKIMÄRKUS: tegelikult Vytautas Mikalauskas, snd 1921

Õõnes sõna kajab vastu just tühjas peas.
- Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 66

Järgmisena saabusid kohale ja võtsid laua ääres istet kaks nugist.

"Ei tea, mida me telliksime," küsis isanugis.

"Arvan," ütles tema abikaasa, "et meelsasti sööksin selle ettevõtte juhatajat. Prantsuse moodi."

"Mis tähendab "prantsuse moodi"?"

"Ei tähenda midagi, aga hästi peen on niimoodi tellida."

Leida Tigane, "Orav Pikkhamba söökla", rmt: "Vikerkaar", Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 41–42

"Noh... räägitakse..."

"Kes räägib?"

"Kõik, härra komandör. Saate aru, kõik räägivad."

"Kas needsamad, kes esinevad väljendites "igaüks" ja "kõik teavad"? Need, kes elavad "ühiskonnas"?"

"Jah, härra komandör. Ma arvan küll."

Vimes lõi käega. "Ah nemad. Hea küll, räägi edasi." (lk 79)

Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2005

– Me oleme Uuralitest üle saanud, – Ema on elevil.

– Me oleme Euroopas, Laura, – Isa on uhke.

Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.

Laurale jäävad paljud sõnad vaid kolksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sisemus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täielikkus, selline sõna on Laura jaoks Lätimaa.

Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 36

Mõisted nagu "roheline", "keskkonnasõbralik" või "jätkusuutlik" ei tähenda tegelikult midagi. Kuigi need eeldaksid nagu teatud keskkonnakasu, ei ole nende defineerimiseks rangeid standardeid. Kui ettevõtted reklaamivad "rohelist" toodet, kuid ei selgita, mida see tähendab, on see otsene rohepesu.

Peab ütlema, et sellised väited on niivõrd üldlevinud, et pole mõtet ühtegi üksikult välja tuua. Iga ettevõte suudab leida mingi põhjuse, miks tema toode on rohelisem kui mõni muu, kuid lähemal uurimisel on tavaliselt tegu sõnavahuga ja konkreetsed argumendid puuduvad.

Jüri Liiv, "Suur rohepesu käsiraamat", Tallinn: Hea Lugu, 2023, lk 18