Ega armastus olegi midagi muud kui vajadus tunda ja mõelda kellegi teisega koos, vabaneda hetkekski talumatust üksindusest, millesse kõik elavad olendid mõistetud on. Ega me ei otsigi teises inimeses seda, kes ta tõeliselt on: otsime vaid ettekäänet kujutlemaks, et oleme leidnud oma sugulashinge; otsime südant, mis võiks täita oma tuksumisega selle hulluksajava vaikuse, mis jääb me enda südamelöökide vahele, kui käime läbi elu — aga võib-olla käib elu hoopis läbi meie? — seni, kuni saabub lõpp.
Rosa Montero, "Hurm ja pimedus", tlk Marin Mõttus, 1996, lk 152
