Rosa Montero

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rosa Montero (2014)

Rosa Montero Gayo (sündinud 3. jaanuaril 1951) on hispaania kirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan Bella y oscura (1993).


"Hurm ja pimedus"[muuda]

Rosa Montero, "Hurm ja pimedus". Tõlkinud Marin Mõttus, LR 2-4/1996.


  • Et oma loole mingit alguspunkti leida, ütleksin, et mu elu algas rongisõidust: see on elu, mida mäletan ja tunnen, kuna eelnevast on mul meeles ainult mõni ähmane seoseta pilt, mis oleks nagu haihtunud teetolmu; aga ehk katab neid hoopis viimase tunneli pimedus, mille vedur enne lõppjaama jõudmist läbis. Minu mälu järgi sünnitaski mind selle tunneli pimedus; olen mürina ja rappumise laps, kelle maa tõukas ühel külmal aprilliõhtul oma sisikonnast välja määratu suurde inimtühja jaamahoonesse. Saabusin sellesse jaama kriiksumise ja rattakrigina saatel ja mõlemal pool vaguniseinu näisid nagu paljunevat elutud rööpapaarid; need väänlesid ja hüppasid üksteisest üle, lähenesid vaguniaknale ning kaugenesid taas, järsu kaarega just nagu kummist hüppenöörid selles plikade mängus, mida olin vist mänginud kunagi kaugel ajal, mida ma enam ei mäletanud ja mäletada ei tahtnudki. (lk 9)
  • Öö laskus maailmale nagu hiiglaslik ämblikuvõrk: kuskil urkas varitses karvaste jalgadega ämblik, näljane ja ootel. (lk 13)
  • [Amanda:] Varem või hiljem lõpevad kõik teekonnad mingi painajaga. (lk 15)
  • Pea kohal jorisesid lennukid nagu augustikuised porikärbsed: nad kadusid pilvedesse ja ilmusid taas nähtavale, hõbejad, läikivad, vatsakad, sööstes ninaga otse taevasse või laskudes maapinnale, lennates lausa me peade kohal mõnikord nii madalal, et võis eristada isegi rattaid, ning nende suured mürisevad varjud libisesid üle tänavate. (lk 16)
  • Tahan öelda, et Sinuta olen nagu pool inimest, lihtsalt kübemeke; olen vaid tükk ihu ja kimp närve, mis ihkavad, et keegi annaks neile täiuse. Sellepärast kirjutangi Sulle, ehkki tean, et Sa seda kirja iialgi lugeda ei saa; sõnad loovad maailmu ning praegu, kui Sulle kirjutan, loovad nad mulle lohutava illusiooni, et oled siin. (lk 20, Kääbuse kiri))
  • Mulle öeldi, et oma viimsed tunnid saatis ta mööda vaikselt raamatut lugedes, ja kui tuldi teda hukkamisele viima, murdis ta lehenurga kahekorra, märkimaks lugemisjärge. Sain ka selle raamatu pärast endale: see oli prantsuskeelne "1001 ööd" ning kahe loo vahel oli tõesti lehenurk kahekorra murtud. Raamat on mul siiamaani alles, ka leht on endiselt ära murtud. Hea jutustaja jaoks nagu minu õpetaja oli see elegantne žest ja ülev viis surra: märkida sellise meelekindlusega ära lugemisjälg, kui ees ootab olematus. Just seda tahaksin minagi: surra omaenda surma, osata lõpetada elu suursuguselt. Maailma tulles oleme ju nagu loomad, verised ja pimedad, arutud ja teovõimetud; kui me siis ometi lahkuksimegi inimeste kombel. Oleks me surmgi siis üldistav, sümboolse tähendusega nagu romaani lõpp: me oleme ju kangelased selles jutustuses, mida kujutab endast meie elu. Alamatest olenditest eristabki meid just see, et oleme võimelised jutustama — ning ka looma — omaenda elu. (lk 22-23, Kääbuse kiri)
  • [Vanaema:] "Ära seda kunagi unusta; ära iial unusta, et oled elus. Möödaläinud pimeda ajamere ja eesseisva lõpmatu ajamere vahel elad sina praegu, just praegu, sa oled juhuse ja valguse säde olematuses. See on suur õnn. Tegelikult ei saa ma aru, milleks üldse elavad idioodid. Ja hädavaresed. Milleks elu niimoodi pillata? Kõigile neile inimestele, kes isegi ei tea, et nad elavad. Kui ma vaid saaksin kasutada kõiki neid aastaid, mis teised ära raiskavad. See ei ole ju ei mõistlik, õiglane ega ka kasulik. Kui seal üleval üldse keegi on, siis on ta kõik selle igatahes väga halvasti välja mõelnud." (lk 34-35)
  • Kuuvalgus vulises tuppa, vaikne ja vedel, joonistas põrandale suuri valgusruute ja lakkus oma külma keelega me paljaid jalgu.
"Kui ilus on öö," ütles Airelai. "Pimedate majade ja tühjade köökide öö, avatud rõduuste ja äsja kastetud pelargoonide lõhnaga... Öö kuulub naistele. Ja lastele ka, seni kuni poisid kasvavad meesteks ja unustavad, kes nad tegelikult on." (lk 44)
  • Heitsin selili põrandale, nautides kiviplaatide hetkelist jahedust. Minu kohal oli toa soe seisev õhk; sellest kõrgemal lubjatud lagi; veel kõrgemal peaaegu valge, talumatust päikesest kõrbenud taevas, ja sellestki kõrgemal meid ümbritsev igavesti must taevalaotus, nagu ükskord televiisoris näidati. Ja seal, selle igavese öö määratuses, tormas meie suunas meie Täht, pime ja kindlameelne ning valmis kinkima meile kõik. (lk 54)
  • [Vanaema:] "Õnnetu on see, kes pole tundnud armastust. Sellist armastust. Seda kuristikku, kuhu õnnelikuna viskud. Õnnetu on see, kes pole kunagi kas või hetkekski tundnud, et tema ja armastatu on ainsad inimesed, kes kunagi sel planeedil elanud on. Ja õnnetud on need, kes seda kunagi tundnud on. Sest nad on selle läbi elanud ja siis kaotanud. Ma pole kunagi olnud nii kaunis ja tark, kui olin seda tema silmis; sealtsaadik on elu olnud ainult mandumine. Ja nüüd, nüüd, kus olen veel vaevalt mina ise, kus ma hakkan juba kõike unustama; nüüd ei suuda ma oma õnnetuseks unustada seda kire ja ihu leegitsemist." (lk 67)
  • "Tahad ikka liiga palju teada," naeris kääbus. "Tahad kõike teada, aga see on võimatu. Et ellu jääda, peab midagi ka saladuseks jääma. Mingi osa peab pimedusse jääma — just see, mis sa ise tõeliselt oled. Sest teised tunnevad ainult meie välimust, tegelikult ei tea nad, millised me oleme. Ka mina olen ennekõike just selline, millisena sina mind ei tunne; nii oli ka Rappija Jack ennekõike ikkagi just Rappijajack, ehkki maailma silmis oli ta, nagu räägitakse, Inglise kuninganna lähikondlane." (lk 83)
  • ... põrgu ei ole koht, vaid seisund. See on mürk, mida me kõik iseendas kanname. (lk 104)
  • Ühel õhtul seletas Airelai meile, et on olemas võim, mida valdavad kõik naised, ehkki nad ise seda ei tea: elu ja surma vaheldumise, vere ja veel millegi sõnulseletamatu võim. Samamoodi olevat oma võim ka kõigil meestel, isegi siis, kui nad ise seda ei tea: happe ja raua, mõistuse ja oma territooriumi valdamise võim. (lk 109)
  • [Kääbus:] Te olete veel väga noored ega tea, mis tähendab, kui seljataga on elu — nagu reisipaun, millesse on segiläbi topitud mittevajalikuks muutunud asju, aardeid ja rämpsu ning mis iga päevaga üha raskemalt õlgu rõhub. Mälestused, möödaläinud aastad, täitunud ja täitumata tahtmised, unenäod ja nutt — mälus sulab kõik ühte. Eilsetes sündmustes pole enam elu valgust ega tukslemist, need lahustuvad halliks massiks, kaugete tolmunud kujutiste seguks, mida nagu polekski läbi elanud sa ise, vaid hoopis keegi teine. See on nii, nagu rännates oled läbinud oru ning tõused taas mäkke; tagasi vaadates näed, et org, kust sa läbi tulid, on täis varje, et sinna on langemas õhtu ning silm ei seleta enam teed, mida mööda tulid. (lk 126-127)
  • [Kääbus] Täiskasvanud ei suuda ju taluda, kui nad mõnest asjast aru ei saa, kuna nad ei ole võimelised haarama endasse salapära; et millegagi täita tühimikku, mida nad mõista ei suuda, mõtlevad inimesed välja tuhandete kaupa rumalaid seletusi. Siis klammerdutakse fanaatiliselt nende tobedate seletuste külge, ja mida rumalam seletus, seda pimedama veendumusega seda kaitstakse, nii et selle nimel ollakse valmis isegi tapma; inimesed võivad üksteisel kõri läbi lõigata üksnes selle suure hirmu pärast, mida tuntakse tühjuse ja omaenda vigade ees. (lk 151)
  • Mees- ja naissugu on kaks pimedat eraldi planeeti, mis aeglaselt maailmaruumi pimeduses tiirlevad ja löövad sädemeid, kui nende teekonnad ristuvad. (lk 152)
  • Ega armastus olegi midagi muud kui vajadus tunda ja mõelda kellegi teisega koos, vabaneda hetkekski talumatust üksindusest, millesse kõik elavad olendid mõistetud on. Ega me ei otsigi teises inimeses seda, kes ta tõeliselt on: otsime vaid ettekäänet kujutlemaks, et oleme leidnud oma sugulashinge; otsime südant, mis võiks täita oma tuksumisega selle hulluksajava vaikuse, mis jääb me enda südamelöökide vahele, kui käime läbi elu — aga võib-olla käib elu hoopis läbi meie? — seni, kuni saabub lõpp. (lk 152)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel