Tänapäevane lugeja ei vaja tänapäevaste luuletuste kogu, see on talle kasutu. Teisiti ei saagi olla ja süü (kui siin üldse mingit süüd on) lasub samavõrd lugejatel kui autoritel. On ju mõlemad ühtviisi oma aja lapsed. Ajale alludes on tänapäeva poeet muutunud rafineerituks ja isoleerituks, eraldunud inimesena (ja loomulikult ka luuletajana) tema kõrval seisvast inimesest, ta pole siirdunud isegi mitte individualismi, vaid tihkesse subjektiivsusse. Just nimelt isoleerus, viis raskuskeskme enda isesusse ja laulab sellest, sest selles näeb ta oma teed, oma hingepühadust. See võib kõlada kurvalt, kuid selles pole midagi lootusetut ega väiklast; ja lohutage kurvastajaid mõttega, et see on tänapäevane ja kõik "tänapäevane" on ajutine.
