Zinaida Hippius

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Zinaida Hippius, 1910. aastad.

Zinaida Hippius (20. november 1869 Beljov, Tula kubermang, Venemaa – 9. september 1945 Pariis, Prantsusmaa) oli vene luuletaja, näitekirjanik, toimetaja, prosaist, kirjanduskriitik ja filosoof, üks vene sümbolismi rajajaist.

"Möödapääsmatut luuletustest"[muuda]

"Необходимое о стихах", Hippiuse esimese luulekogu "Собрание стихов. 1889—1903" (1904) eessõna. Väljaandest: "Собрание сочинении в 15 томах", kd 2, 2001.


  • Esmakordselt avaldan oma luuletused eraldi raamatuna ja peaaegu kahetsen, et seda teen. Mitte sellepärast, et neid oleks viieteistkümne aastaga raamatu jaoks liiga vähe kirjutatud, ja mitte sellepärast, et ma peaksin oma raamatut kõigist arvutuist avaldatud luulekogudest halvimaks: ei, ma arvan, et see on paljudest nii halvem kui ka parem; kuid mul on kahju luua midagi täiesti sihitut, mida pole kellelegi vaja. Kogumik, luuleraamat on praegusel ajal kõige sihitum, kõige ebavajalikum asi. Ma ei taha öelda, et luulet pole vaja. Vastupidi, ma kinnitan, et luule on vajalik, isegi möödapääsmatu, loomulik ja igavene. Oli aeg, mil terved luuleraamatud tundusid kõigile vajalikud, kui neid loeti täies mahus, mõisteti ja võeti omaks. See aeg on möödanik, mitte meie aeg. Tänapäevane lugeja ei vaja tänapäevaste luuletuste kogu, see on talle kasutu. Teisiti ei saagi olla ja süü (kui siin üldse mingit süüd on) lasub samavõrd lugejatel kui autoritel. On ju mõlemad ühtviisi oma aja lapsed. Ajale alludes on tänapäeva poeet muutunud rafineerituks ja isoleerituks, eraldunud inimesena (ja loomulikult ka luuletajana) tema kõrval seisvast inimesest, ta pole siirdunud isegi mitte individualismi, vaid tihkesse subjektiivsusse. Just nimelt isoleerus, viis raskuskeskme enda isesusse ja laulab sellest, sest selles näeb ta oma teed, oma hinge pühadust. See võib kõlada kurvalt, kuid selles pole midagi lootusetut ega väiklast; ja lohutage kurvastajaid mõttega, et see on tänapäevane ja kõik "tänapäevane" on ajutine. Võib-olla viib paratamatu üksildane tee meid isegi luuleväljal uue, veelgi täiuslikuma osaduseni. Aga tagasi selle juurde, mis meil on.
Pean palvetamist inimloomuse loomulikuks ja hädavajalikuks vajaduseks. Iga inimene paratamatult kas palvetab või püüdleb palve poole – pole vahet, kas ta saab sellest aru või mitte, pole tähtis, mis vormis tema palve on ja millisele Jumalale see on suunatud. Vorm sõltub igaühe võimetest ja kalduvustest. Poeesia üldiselt, eriti aga värsistus, verbaalne muusika, on vaid üks vormidest, mille palve meie hinges võtab. Luule, nagu Baratõnski seda määratles, "on antud hetke täielik tunnetamine". Võib-olla on see määratlus palve jaoks liiga üldine – aga kui lähedal see talle on!
Ja nõnda meiegi, tänapäevased luulekirjutajad, olles kuulekad inimloomuse igavesele seadusele, palvetame värssides nii hästi kui suudame, mõnikord ebaõnnestunult, mõnikord õnnestunult, kuid võttes alati kokku oma "mina", oma keskme, kogu meile antud "mina" antud hetkel (sellised on palve seadused); - kas me oleme süüdi selles, et iga "mina" on nüüd muutunud eriliseks, üksildaseks, teisest "minast" lahtirebituks ning seetõttu talle arusaamatuks ja tarbetuks? Igaühele meist on kirglikult vajalik, mõistetav ja kallis omaenda palve, vajalik omaenda luuletus, meie südame hetkelise täiuse peegeldus. Kuid teisele, kelle varjatud "oma" on teistsugune, on minu palve arusaamatu ja võõras. Üksinduse teadvustamine lahutab inimesi üksteisest veelgi enam, eraldab, sunnib hinge sulguma. Me häbeneme oma palveid ja teades, et me nagunii ei sulandu neis kellegagi, räägime, sõnastame neid juba poolihääli, vihjetes, mida mõistame üksnes meie ise.
Mõned meist, häbenedes ja kurvastades, loobuvad täielikult luulevormist kui liiga ilmselgelt palvelisest ja riietavad oma jumaliku püüdluse teistsuguse, keeruka ja uduse lihaga.
Kui kusagil on keegi, kes mõistab meie palvet, mõistab ta seda isegi läbi udu kurbuse. Aga kas ta on olemas? Kas on olemas ime?
Pean oma luuletusi (olenemata sellest, kas need on keskpärased või andekad - see pole minu otsustada ja see ei puutu asjasse) selle sõna antud tähenduses väga kaasaegseteks, st väga isoleerunuteks, omahäälseteks, omahäälsuses ühetaolisteks ja seetõttu teiste jaoks ebavajalikeks. Nende ühte raamatusse liitmine peab tunduma suisa kurnav. Luuleraamat – isegi mitte päris "isoleerunud" autorilt – on enamasti kurnav. Lõppude lõpuks vastab iga luuletus autori täielikule antud minuti tunnetusele; see valati välja - luuletus lõppes; järgmine – järgmine minut – on juba teistsugune; neid lahutab aeg, elu; aga lugeja jookseb kohe ühelt leheküljelt teisele ning möödalibisevad muutused üksnes kurnavad silma ja kõrva.
Kuid, kordan, oli aeg, mil luule oli kõigile omaksvõetav ja mõistetav, see ei kurnanud, ei ärritanud, oli kõigile vajalik. Ja mitte sellepärast, et endisaja luuletajad kirjutasid kauneid luuletusi, praegused aga halbu; mida küll heietatakse luule mandumisest, poeetiliste annete kadumisest! Kadusid mitte anded, mitte luuletused, vaid kadus osaduse võimalus just palves, palvepuhangu ühisus. Kinnitan, et püüdlus rütmi, kõnemuusika, sisemise värina kehastuse poole õiges sõnadevoos on alati seotud palvelise, religioosse, teispoolsusse suunatud püüdlusega - inimhinge kõige salapärasema, sügavama tuumaga, ja et kõikide luuletajate kõik värsid on tõepoolest palved. Palvelised on ka meie endisaegsete luuletajate luuletused – nende omal ajal omaksvõetute, tagurlike. Puškin oli ja jääb; ta on alatiseks omaksvõetud, ta oli ja on vajalik; tema laulud ja ta ise on nagu päike; ta on igavene, kõikehõlmav, kuid -nagu päikegi - liikumatu. See, mis on Puškini palved, ei rahulda meie hingepalangut, ei hävita meie püüdlusi: see pole eesmärk, ülim piir, vaid ainult teatud tingimus selle palangu olemasoluks, nii nagu päike pole elu, vaid ainult üks elu tingimustest. Puškin on väljaspool aega, aga ta on ka väljaspool meie teed, ajaloolist ja kiiret.
Ent Nekrassov, ajalik poeet, oli armastatud ja omal ajal kõigile vajalik. Temagi "kodanikulaulud" olid palved. Kuid need palved osutusid tema kaasaegsete jaoks ühisteks. Värisesid ühised hingekeeled, lauldi kiitust ühisele jumalale. Millised nad olid, pole tähtis. Nad vaikisid ega tõuse enam uuesti üles palvesõnadena. Kuid need kõlasid laialt ja olid vajalikud, nad olid ühised. Nüüd on igaühel meist eraldiseisev, teadvustatud või teadvustamata, kuid omaenda Jumal ning seetõttu ongi nii abitud ja jõuetud meie üksildased, vaid meile endile kallid palved.
Leidub minevikuski üks meiega sarnane, "kõigile mittevajalik" luuletaja: Tjuttšev. Kas teda armastavad "kõik", kas "kõik" saavad aru tema kummalistest kuuhümnidest, mida ta ise teiste ees häbenes, kirjutas paberilipakatele, millest kõnelemist ta vältis? Kui sihitu tundus ta siis ja tundub nüüdki! Kui meie, harvad, vähesed praegustest, oleme tunnetanud tema ja ta Jumala lähedust, sulandume oma südames tema ülistussõnadega, siis kui vähe meid ikkagi on! Ja isegi meie jaoks on ta, Tjuttšev, ikkagi minevikust ja tema Jumal pole alati, mitte päris täielikult, meie Jumal...
Ma ei lasku siin meelega ühe või teise luuletaja suuruse ja väiksuse hindamiseni. Küsimusel ande jõust pole tähtsust nende mõtete jaoks, mida tahtsin väljendada. Ma arvan, et kui praegu, meie raskel, teraval ajal ilmuks meiega olemuslikult sarnane, kuid geniaalne luuletaja, leiaks temagi end oma kitsukeselt mäetipult üksi; tema kalju teravik oleks vaid kõrgem, taevale lähemal ja tema palvelaul tunduks veelgi arusaamatum. Kuni me ei leia ühist Jumalat või vähemalt ​​ei mõista, et me kõik püüdleme Tema, Ainsa poole, selle ajani jäävad meie palved, meie luuletused, mis on elusad igaühe jaoks meist, siiski arusaamatuteks ja neid pole kellelegi vaja.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel