Loodusearmastaja Sigridi meelest oli suurepärane mõelda oma armsale Skjærsøeni järvele Nordmarkal, mille vesi langeb alla märgade kaljuseinte vahelt "nii et vahtu pritsib üles kuusetüvedel kasvavale puuhabemele - nõnda on see tuhandeid aastaid all kaljulohus vahutanud ja keenud, ja et nüüd juhitakse vesi turbiinidesse ja sealt edasi kaablitega "läbi vaiksete haldjametsade" ja lõpuks saab sellest valguslinnades ja külades. Kui ta sellele imele mõtles, oli ta nii vapustatud kui ka ülevas meeleolus; ta läks õhtul pärast kontoritööd välja ja vaatas tänavavalgustite "valgeid pärleid vastu kuldset õhtutaevast" ja talle tundus, et "nii võib süda lõhkeda", kui mõelda, mis kõik on inimkäed teinud.
