Ma tean, et kord mu põrmust kasvab nõges maas,
et liiva sattununa tehakse must klaas
öös valupakku hiilijale purju juua,
kel pilk on tyhjuses, suul vaikimisekaas.
Märt Laarman, "Kylmad rubaiid" II, rmt: "Kylmad rubaiid/Kylmät nelisäkeet", Vagabund/Pohjoinen, 1996.
