Kui rääkida kontsertidest üldse, mitte oma teoste esitustest, siis on olnud niisuguseid hetki, kus kontserdisaalis toimub ime - ja neid on olnud palju. Keegi mängib või orkester mängib, aga ma tunnen, et saalis publiku hulgas on eriline, täielik vaikus, kuigi muusika mängib. Kõik on muusika lummuses ja hingavad ühes rütmis. Kõik inimesed on nagu ühe laine peale häälestatud. Tekib eriline aura, ja tunned, et nüüd sünnib tõesti ime. Ja pärast seda, kui kontsert lõpeb, on niisugune õnnis olemine. Maailm oleks nagu kõigile avatud. See on minu kui individualisti jaoks erakordne, et ma avanen ja ühinen massiga muusika kaudu. Ja siis ma mõtlen kahjutundega nende inimeste peale, kes jäävad sellest ilma, kes ei taju muusika võlu.
Ester Mägi, rmt: Evi Arujärv, "Ester Mägi. Elu ja helid", Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 136
