Zadie Smith

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Zadie Smith, 2011.

Zadie Smith (sünninimi Sadie Adeline Smith; sündinud 25. oktoobril 1975 Brentis, Londonis) on Suurbritannia kirjanik.


"Valged hambad"[muuda]

Tsitaadd väljandest: Zadie Smith, "Valged hambad", tlk Triin Tael, 2005.


  • Varahommik, hilissajand, Cricklewood Broadway. Esimesel jaanuaril 1975 kell 6.27 kandis Alfred Archibald Jones velvetit ja istus vingugaasi täis Cavalier Musketeer Estate'is, nägu vastu rooli, lootes, et talle ei lange osaks liiga karm kohtumõistmine. Ta kõhutas seal nagu rööbakil rist, lõug ripakil, käsivarred kummalegi poole laiali nagu mingil langenud inglil; rusikatesse olid tal pigistatud sõjaväeteenistuse medalid (vasakusse) ja abielutunnistus (paremasse), sest ta oli otsustanud oma vead endaga hauda kaasa viia. (lk 15, romaani algus)
  • Aga isegi siis, kui Archie hingamine muutus kramplikuks ja tuled tema silmis hakkasid kustuma, teadis ta, et Cricklewood Broadway paistaks olevat kummaline valik. Kummaline esimesele inimesele, kes esiaknast tema röötsakil kuju märkab, kummaline politseinikutele, kes esitavad raporti, kohalikule ajakirjanikule, kes kutsutakse viitkümmet sõna kirjutama, lähimatele sugulastele, kes neid loevad. Ühest otsast ilmatu suure kinokolossi müüride ja teisest hiiglasliku ristmiku vahele litsutud Cricklewood polnud mitte minigisugune koht. See oli koht, kuhu inimene tuli selleks, et A41 maantee kaudu teistesse kohtadesse minna. Aga Archie Jones ei tahtnud surra mõnel kenal kaugel metsamaastikul või õrna kanarbikuga ääristatud kaljunukil. Archie oli seda meelt, et maainimesed peaksid surema maal ja linnainimesed linnas. Nii oleks sünnis. Ta suri nagu elaski, ja nii edasi. (lk 15)
  • Nendel tuvidel oli Õnnetute peale hea nina ja seepärast jätsid nad Archie vahele. Sest ehkkki Archie seda ei teadnud ning vaatamata tolmuimeja torule, mis lebas juhi kõrvalistmel ja pumpas summutist tulevat heitgaasi tema kopsudesse, oli õnn sel hommikul temaga. Õhkõrn õnnekirme kattis teda otsekui värske kaste. Sellal kui ta libises teadvuseta olekusse ja sellest jälle välja, olid planeetide asend, sfääride muusika, päevakoera läbipaistvate tiibade laperdus Kesk-Aafrikas ja terve hulk teisi asju, mis Igasuguse Sita Juhtuma Panevad, otsustanud, et aeg on anda Archie'le veel üks võimalus. Kuskil oli keegi kuidagi otsustanud, et ta jääb ellu. (lk 16)
  • Mo uskus, et tuvide puhul tuleb jõuda probleemi tuumani: mitte eritisteni, vaid tuvi endani. Mitte sitt pole sitt (see oli Mo mantra), tuvi on sitt. (lk 17)
  • "Ma ei tea, abba."
"Sa oled minu poeg, Arshad. Ma ei hoia sind palgal selleks, et sa midagi ei teaks. Teda hoian ma palgal selleks, et ta midagi ei teaks" - ta sirutas käe aknast välja ja virutas Varinile, kes läbis parajasti ohtlikku räästarentslit nagu köielkõndija, andes talle kuklasse tubli võmmu ja lüües poisi õrrelt peaaegu alla - "Sind hoian ma palgal selleks, et sa kõiksugu asju teaksid. Et sa töötleksid informatsiooni. Et sa tooksid päevavalgele terve universumi, Looja mõistetamatu kätetöö määratu pimeduse."
"Abba?"
"Uuri välja, mida see auto seal teeb, ja löö ta minema." (lk 18)
  • [Mo:] "Kas kuulete, mister? Meil siinkandis pole enesetapuluba. See koht siin halal. Koššer, mõistate? Kui te kavatsete siin surra, mu sõber, peab teid kahjuks esiti verest päris tühjaks laskma." (lk 19)
  • Archie kangutas pea roolilt. Ja hetkel, mis jäi pruuninahalise Elvise higisele kogule keskendumise ja arusaama, et tal on ikka veel hing sees, vahele, tabas Archie't omamoodi ilmutus. Talle sai selgeks, et esimest korda sünnist saati on Elu öelnud Archie Jonesile "jah". Mitte lihtsalt "okei" või "no lase siis edasi, kui kord juba pihta hakkasid", vaid lasknud kuuldavale valju kõlava jaatuse. Elu tahtis Archie't. Elu oli ta surma lõugade vahelt kiivalt oma rinnale krabanud. Ehkki Archie ei kuulunud tema esindusmeeste rivvi, tahtis Elu Archie't ja omaenda suureks üllatuseks tahtis Archie Elu. (lk 19)