Airi Liimets

Airi Liimets (4. märts 1959 – 22. juuli 2022) oli eesti kasvatusfilosoof ja kasvatusteadlane.

Artiklid

• Et iseennast ikka jätkuvalt luua, selleks tuleb end (s.t oma kultuuriliselt konstrueeritud Mina) pidevalt maha jätta, olla valmis minema viskama oma vanu maske ehk persoone (kreeka keeles persona mask, tänapäevases tähenduses isiksus). Iga meie uus loodav Mina (kes võiks küll teada, missugusena loodav) mõtestab talle eelnenut ja on tingimuseks järgnevale – tulemuseks inimene kui maskide diferents. Kõik me maskid kuuluvad meile, kuid samastuda liigselt mõnega neist tähendaks lõppu iseenda loomisele kultuuris ja kultuuri loomisele iseendast. Ei inimesel ega ta loomingul pole väliselt kellegi poolt määratud sihti ega otstarvet.
• Enamikule üldhariduskoolide õpilastest on muusikatundides pakutav teadmine igav, nad ei näe selles väärtust ja see ei puuduta neid sisemiselt. Seega jääb ka inimene kui selline nende teadmistega ühenduses surnud olekusse ning tekib võõrandunud suhe muusikasse. Ehk õigem oleks muidugi öelda, et need on ebahuvitavalt ning inimest kui tervikut arvestamata "antud" teadmised.
• Tuginedes Eestis läbi viidud kasvatus-sotsioloogilistele uurimustele, võib väita, et viimase kolmekümne aasta jooksul on muusika püsinud pidevalt noorte huvivaldkondade pingereas esikohtadel. Üldhariduskooliliku muusikahariduse jätkusuutlikkuse huvides peaks lihtsalt arvestama ning võtma ühendust õpilaste informaalse koolivälise elumaailmaga. Kõigepealt tuleks küsida, mis tähendust omab õpilaste jaoks muusika kui selline üldse, missugust tähendust omavad erinevad muusikastiilid, missugust funktsiooni täidab muusika noorte elus jne.
  • Airi Liimets, "Kas muusikaharidus on Eestis jätkusuutlik?" Sirp, 1. juuni 2007

• Individuaalsus eksisteerib vaid pidevas saamises ja teisenemises, ning sellisena on see mõistetav inimese individuatsiooni kaudu. Seega, individuaalsus on protsessuaalsust väljendav kvaliteet.
• Iga inimene on iseenda individuaalne õpirada alates sünnihetkest kuni surmani, seda sõltumata mis tahes koolidest, või ka koolide kiuste. Inimene integraalse individuaalsusena on tee iseenda juurde ehk oma individuaalsuse looja. On tänuväärne, kui kool suudab inimese elurada rikastada, kuid kool võib inimesele ta individuatsioonis pilduda ka "kaikaid kodaratesse".
• Inimene eksisteerib lausa sümbiootilises seotuses teda ümbritseva tegelikkusega. Inimese struktuur on ühtaegu ta keskkonna struktuur ja vastupidi. Inimese terviklikkus sünnib seega üksnes ühendustes maailmaga, mistõttu pole ükskõik, mis inimest ümbritseb.
• Individualiseerimine kui pedagoogiline põhimõte on tegelikult lahendamatu probleem, sest kuidas saaks keegi väljastpoolt "tabada" kellegi eripära, kui ka inimene ise ei suuda reflekteerida oma pidevas muutumises olevat terviklikku individuaalsust, vaid saab seda ühendustes maailmaga spontaanselt üksnes tunda. Seega rangelt võttes oleks teatud individualiseerimine võimalik üksnes individuaalõppes.
• Igaühel peaks olema võimalus valida endale ühtaegu erinevaid ja üksteisele lausa vasturääkivaid õpiteid, et haakuda komplementaarse individuaalsuse huvides võimalikult erinevate tegelikkustega.
• Just ideaalid ja lausa utoopilised (kr utopos – koht, mida ei ole, mittekoht) unistused avardavad inimese individuaalsust, mitte rõhumine kõige rakenduslikkusele argielus ja praktilisusele.
• individuaalne inimene ongi stiilne inimene, kui (õpi)stiilina käsitada tegeva inimese individuatsiooni struktuuri. Stiilne inimene saab harituks ka koolist sõltumata, kuid standardiseeritud inimene on selle haridussüsteemi nägu, mis teda vormis, ning ta põeb selle süsteemi apologeetidega samu haigusi.
  • "Inimeseks kasvamisest individuaalsel õpirajal", ettekanne Eesti haridusfoorumi konverentsil 18.02.2020, Õpetajate Leht, 9. aprill 2020