Alice Paul

Alice Stokes Paul (11. jaanuar 1885, Mount Laurel, New Jersey, USA – 9. juuli 1977, Moorestown, New Jersey) oli USA kveeker ja naisõiguslane, üks juhte kampaanias, mis viis naistele hääleõiguse andmiseni USA põhiseaduse 19. parandusega 1920. aastal.

Kirjutised ja intervjuud

Naistele öeldakse pidevalt, et nende hääleõigus on vaid aja küsimus. Sel juhul saab neid loomulikult huvitada vaid üks küsimus: "Millal see aeg tuleb?" Sellele küsimusele on sufražistidel vaid üks vastus: "Nüüd."
- "A Federal Amendment Now", Alice Pauli esimene juhtkiri nädalakirjas ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Paljud abolitsionistid tundsid siiski, et üleskutsed naistele hääleõiguse andmiseks oleksid sel ajal olukorra keeruliseks muutnud ja lükanud edasi neegrite vabastamise, mille saavutamine tundus toona lähemal kui naiste vabastamine. Naisõiguslaste jõud nõrgenes seetõttu, et paljud, kes selle vaatepunkti omaks võtsid, jäid kõrvale.
- Doktoriväitekirjas "Naiste õiguslik olukord Pennsylvanias" ("The Legal Position of Women in Pennsylvania"), 1912; cit. via: Katherine Adams, Michael Keene, "Alice Paul and the American Suffrage Campaign". Urbana-Champaign: University of Illinois Press, 2008, lk 18 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Esimesel kohtumisel president Woodrow Wilsoniga:] Aga, härra president, te saate ju aru, et valitsusel pole õigust kehtestada seadusi raha, maksude või muude reformide kohta, saamata kõigepealt naiste nõusolekut?
- Cit. via: J. D. Zahniser & Amelia R. Fry., "Alice Paul: claiming power", Oxford University Press, 2014, lk 164 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Ma mõistsin väga ruttu, et minust ei saa kunagi sotsiaaltöötajat, sest ma nägin, et sotsiaaltöötajaist ei ole maailmas kuigi palju kasu... olukorda ei saanud muuta sotsiaaltööga.
- Intervjuu: Amelia R. Fry, "Conversations with Alice Paul: Woman Suffrage and the Equal Rights Amendment", Online Archive of California, Suffragists Oral History Project ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Vastuseks Briti välisministri Edward Grey kõnele:] Noh, need on imetoredad ideaalid, aga kas te suudate neid ka naistele laiendada? (lk 12)
[Briti vanglas:] Kui saabus käsk sundtoitmiseks, võeti mind voodist, kanti teise tuppa ja suruti tooli, seoti linadega kinni ja mulle istus otsa paks mõrtsukas, kelle ülesanne oli mind vagusi hoida. Siis surus vanglaarst, keda aitasid kaks naisabilist, minu sõõrmeist üles kummitoru ja pumpas vedela toidu selle kaudu kõhtu. Seda tehti kaks korda päevas kuu aega... (lk 15)
[Kirjeldades oma tegevust 1914. aastal Kongressiliidu raportis:] See ei ole sõjakas tähenduses "füüsiline vägivald". See sõjakas vaid selles tähenduses, et see on tugev, positiivne ja energiline. (lk 32))
Inglismaal on võitlus muutunud füüsiliseks. Siin [Ameerikas] on meie võitlus vaid poliitiline. (lk 32)
Me oleksime jätkanud sama rahulikult ka üheksakesi, just nagu meid olnuks aitamas tuhat naist, sest me olime kindlad, et meil on õigus. (lk 33)
- Katherine Adams, Michael Keene, "Alice Paul and the American Suffrage Campaign". Urbana-Champaign: University of Illinois Press, 2008 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Naiste seisundist 1920. aastatel:] Häbiväärne olukord, milles naised end tänapäeval leiavad, on nende endi süü. Nad jäävad alamklassiks, kuna neil pole solidaarsustunnet.
Mehed võtavad naistelt kõik, mida saavad, nii teenistuse kui ka raha kujul, kuid ei lahku ainsastki kübemest oma võimust.
- Cit. via: Amy E. Butler, "Two Paths to Equality: Alice Paul and Ethel M. Smith in the ERA Debate, 1921–1929", State University of New York Press, 2002, lk 56 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Mind muidugi arreteeriti"

Tsitaadid intervjuust: Robert S. Gallagher, "I Was Arrested, Of Course…", American Heritage, February 1974, Volume 25, Issue 2. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Naiste valimisõiguse teemal kõnepidamisest Inglismaal 1907. aastal:] Sa ei pidanud olema hea kõneleja, sest nii pea kui sa alustasid, sind arreteeriti.
You didn’t have to be a good speaker, because the minute you began, you were arrested.

Ma arvan, et see oli 1909. aasta detsembris, kui preili [Lucy] Burnsil ja mul paluti katkestada Londoni lordmeeri kõne. Ma läksin saali, mitte eelmisel õhtul, aga hommikul, kui koristajad tööle läksid, ja ootasin terve päeva üleval rõdul. Sel õhtul läks Lucy alla koos banketikülalistega. Ma ei mäleta, kas ta tõusis püsti ja katkestas linnapea kõne. Mäletan ainult, et mina seda tegin.

[Ajakirjanik:] Mis siis sai??

- Mind muidugi arreteeriti.

[Ajakirjanik:] Sundtoitmine kõlab juba iseenesest jahmatavalt.

- Noh, minu jaoks oli jahmatav see, et meeste valitsus suhtus niisuguse äärmusliku põlgusega liikumisse, mis ei tahtnud midagi muud kui niisugust lihtsat väikest asja nagu hääleõigus. Praegu tundub see peaaegu mõeldamatu, eks ole? Kõik need miljonid naised käivad tänapäeval õnnelikult tööl ja niivõrd kui mina näe, ei pea keegi seda kuidagi ebatavaliseks. Aga mõnedes riikides on muidugi naiste hääleõigus siiamaani miski, mis tuleb alles kätte võidelda.

Kui me alustasime, püüdsime teha tööd selles suurusjärgus, mida me oma tohutus teadmatuses arvasime edu toovat. Ma mõtlesin, et see kampaania võiks kesta ühe aasta. Me selgitaksime seda igale kongresmenile ja konstitutsiooniparandus läheks läbi. See oli nii ilmne. Aga see võttis meilt seitse aastat. Kui sa oled noor, kui sa pole kunagi midagi päris omal käel teinud, siis sa kujutled, et see ei ole nii raske. Me poleks seda tõenäoliselt ette võtnudki, kui oleksime raskustest teadnud.

Mõni nädal pärast seda, kui härra Wilson presidendiks sai, läks neli meist temaga kohtuma. Ja president oli muidugi viisakas ja samavõrd džentelmen nagu ta alati oli. Ta rääkis meile, kui ta oli ise New Jersey kubernerina toetanud osariigi referendumit naistele hääleõiguse andmiseks, mis oli läbi kukkunud. Ta ütles, et tema meelest peaks naiste hääleõigus tulema sel teel, referendumitega osariikides, mitte Kongressi kaudu. See oligi kõik, mis me saavutasime. Meie ütlesime, et me proovime saada seda Kongressi kaudu, et meile meeldiks saada tealt abi ja et me tõesti väga vajasime tema tuge. Ja siis me saatsime tema juurde järgmise delegatsiooni ja järgmise ja järgmise ja järgmise ja järgmise ja järgmise ja järgmise - igat laadi naisterühmadest, keda me suutsime leida. Me tegime seda kuni 1917. aastani, kui algas sõda ja president ütles, et rohkem ta delegatsioone vastu ei võta.

[Naiste Partei kampaaniast Demokraatliku Partei vastu 1916. aasta valimistel:] Teate, meil oli see ülimalt võimas ja suurepärane mees - minu meelest oli Woodrow Wilson täiesti suurepärane mees -, oma partei juht, kel oli Kongressis täielik võim. Aga Kongressi fraktsioonis hääletasid demokraadid naiste hääleõiguse vastu. Oli loomulik tunda, et Demokraatlik Partei oli vastutav. [---] Selle hetkeni oli naiste hääleõiguse liikumine USAs pidanud iga kongresmeni ja senaatorit kas sõbraks või vaenlaseks. Me ei olnud neid kokku sidunud. Ja võib-olla olidki need mehed ükshaaval varem sõbrad või vaenlased olnud. Aga me palusime teadlikult demokraatidel see teema fraktsioonis jutuks võtta ning nende fraktsioon hääletas meie vastu. Nii et me ei saanud neid enam oma liitlasteks pidada. Ma teatasin sellest kõigest 1913. aastal riiklikule üldkogule ja ütlesin, et meile paistis, et me peame pidama seda parteid vastutavaks. Ja keegi ei vaielnud mu aruandele vastu. Aga kui me seda rakendama hakkasime, oli vastuseis suur, sest inimesed ütlesid, et üks või teine mees oli olnud meie suur sõber ja nüüd te korraldate kampaaniat tema vastu.

Ma ei tea, mida täpselt te alkoholilobiks nimetate, aga alkoholitootjate huvid oli meievastastel kongressi istungitel kindlasti esindatud. Neil oli mingi kena väärikas nimi, aga nad olid alati kohal ja ma usun, et nad on endiselt meie võrdsete õiguste konstitutsiooniparanduste vastu. Inimesed usuvad, et naised on maailma karskem pool ja ma loodan, et nad seda ongi, ehkki ega ma kindlalt ei tea. Kuiva seaduse pooldajad toetasid meie pingutusi, aga kontakte mul nendega ei olnud.
- 1923. aastal Alice Pauli koostatud konstitutsiooniparandus soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks USA põhiseaduses kinnitati 1971.-72. aastal Kongressis, kuid jäi osariikide vastuseisu tõttu ratifitseerimata ja on seda siiamaani (2021. aasta seisuga).

Ma arvan, et iga reformiliikumine vajab inimesi, kes on täis entusiasmi. See on kõige tähtsam, mida sa vajad. Mina ise olin entusiastlik ja ma ei tahtnud enda ümber kedagi leiget. Ma olen muidugi tänini.

Kuna president [Woodrow Wilson] oli kindlalt öelnud, et ta rohkem delegatsioone oma kabinetis vastu ei võta, leidsime, et parim viis talle meie teemat meenutada olekd piketid Valge maja ees. Iga päev, kui ta ratsutama läks, võttis ta meie ridade vahelt läbi sõites alati kübara peast ja kummardas meile. Me pidasime temast väga lugu. Ma olen alati arvanud, et ta oli suurepärane president.

On tõsi, kui pärast seda, kui Ühendriigid [6. aprillil 1917] sõtta astusid, tunti meie vastu vahel vaenulikkust ja mõnd piketti rünnati ja nende käest rebiti loosungid ära. Arvati - ja mõned meie enda liikmed arvasid sama ja lahkusid liikumisest -, et võitlus naiste hääleõiguse eest tuleks sõja ajal katki jätta, et me peaksime hoopis rahu nimel töötama. Aga sedasama argumenti kasutati Kodusõja ajal, mille järel kirjutati põhiseadusse sõna "mees". Kas te teadsite, et 14. konstitutsiooniparanduses on sõna "mees" kolm korda? Noh, seal ta on. Nii et me leppisime kokku, et naiste hääleõigus on tähtsam kui sõda. Õigupoolest, kui kogu maailmas oleks naistel hääleõigus, võib-olla meil sõdu polekski. Nii et me jätkasime Valge maja ees piketeerimist, isegi kui meid nimetati reeturiteks ja sakslaste pooldajateks ja mida kõike.

Meil põles omamoodi igavene tuli urnis meie peakorteri juures Lafayette'i väljakul. Ma arvan, et me kasutasime petrooleumiga immutatud kaltse. See oli tõesti väga dramaatiline, sest kui president Wilson läks Pariisi rahukonverentsile, tegi ta kogu aeg mingeid imelisi idealistlikke avaldusi, mida oli võimatu kokku viia sellega, mida ta kodus tegi. Ja meil oli hiiglasuur kell - ma ei mäleta, kust me sellise hiiglasuure kella üldse saime - ja iga kord, kui Wilson pidas järjekordse kõne, me lõime oma suurt kella ja siis läks keegi välja presidendi kõnega ja suure pidulikkusega põletas selle meie väikeses katlas. Ma mäletan, et senaator Medill McCormick elas samal tänaval meie lähedal ja me saime pidevalt temalt telefonikõnesid, kus ta kaebas, et nad ei saa magada ega pidusid korraldada, kuna meie lõime kogu aeg kella.

[Ajakirjanik:] Kuidas te end sel päeval tundsite[, kui naiste hääleõigus 18. augustil 1920 ratifitseeriti]?

- Teate, sul on alati nii palju tegemist pisiasjadega, et sul tõenäoliselt ei ole üldse neid suuri ja uhkeid mõtteid, mis sul peaksid olema. Ma arvan, et me olime mures, kuidas me lõpuks kõik oma arved ära maksame. Nii et esimese asjana hakkasime me mitte midagi tegema. Me panime oma peakorteri kinni, lõpetasime kõik kulutused, panime kinni oma nädalakirja The Suffragist, lõpetasime kõik ja hakkasime oma kogunenud arveid maksma. Maud Younger ja mina võtsime kõige tillukesema korteri, mis me saime, ning tema võttis enda kanda majapidamise, me leidsime toatüdruku, kes vahel läbi astus, ning pühendusime selle raha kokku korjamisele.

Mul on kindel veendumus, et kui sa tahad midagi ära teha, siis pead sa võtma ühe asja ja sellega tegelema. Sa ei saa proovida tervet hulka reforme, mille sa kõik kokku segad.

Ma pole kunagi kahelnud, et võrdõiguslikkus on õige asi. Enamik reforme, enamik probleeme on keerulised. Aga minu jaoks ei ole tavalise võrdõiguslikkuse juures midagi keerulist. Mis oligi meie kampaania juures kena asi. See tõesti ongi nii, vähemalt minu meelest, et võrdõiguslikkus tähendab kõikidele ainult head. Kui me jõuame sinnamaale, kus igaühel on võrdsed võimalused - ja ma ei arva, et mina seda näeksin, meil on veel pikk, pikk tee selleni minna -, siis mulle tundub, et kuidas naised või mehed oma võrdseid õigusi kasutavad, ei ole meie mure.

[Ajakirjanik:] Preili Paul, kuidas te kirjeldate oma panust naisõiguslusse?

- Ma olen alati arvanud, et see liikumine on omamoodi mosaiik. Igaüks meist paneb sellesse väikese kivi ja siis on sul lõpuks suur mosaiik.