Anton Jürgenstein

Anton Jürgenstein (1. november 1861 Vana-Vändra vald, Pärnumaa – 21. veebruar 1933 Tartu) oli eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik ja poliitik.

"Mälestused" I-II

Olen ammu soovi südames kannud oma mälestusi üles tähendada. Olen oma elus, mis ootamata pikaks veninud, nii mõndagi näinud, mis meie kultuuriloo seisukohast mitte üsna ilma tähenduseta ei peaks olema. Meil on memuaar-literatuuri väga vähe olemas. See on üsna arusaadav meie lühikese arenemise aja peale vaadates, kuid siiski suur puudus meie lähema mineviku selgitamises ja mõistmises. Seal ei tohiks ka siis need väikesed killukesed ülearused olla, mis mina oma elu peale tagasi vaadates oma ajajärgu selgituseks suudan pakkuda. (lk 5)
Ma ei ole mitte nende seast, kes kuuekümnendate aastate eeluksel juba elust tüdinenud on, kes palju läbi maitsenud ja üle elanud ja siis Salomoni tarkusega ütlevad: kõik oli tühi töö ja vaimu närimine! Ei, minu meelest oli ja on elu täis huvitust ja tõsidust. Mul on ainult üks pettumus temast järele jäänud, et mina seda elu mitte küllalt julgelt ja energiliselt ära kasutada ei ole suutnud, nii et midagi suurt ja sügavat, mis mul nooruse aastates tumedalt mõttekujutuses mõlkus, tulemata ja tegemata on jäänud. (lk 5)
Oma elu lõpuarvet tänase päevani (17. I. 1918) kokku võttes pean tunnistama, et ma siiski tükati enam ära olen elanud ja osalt ka teha jõudnud, kui ette teadsin arvata, kuid see on tulnud nagu kogemata, ootamata, ilma et ma ise oma äratundmisest ja järjekindlast püüdmisest sinna poole oleksin rühkinud. Ta on tulnud osalt ka neil aladel, kus ma seda pole oodanud, tulemata jäänud tihti seal, kus ma seda lootsin.

Kõik see on aga elu huvitavaks ja sisukaks teinud ja selles elus tagajärele veidike ümber kraamida, on huvitav mulle, võib olla ka teistele, kellel minu minevikuga sarnasust on. (lk 6)

Mul ei ole iialgi seda auahnust ega tahtmist olnud eksponeeritud kohale tõusta kui n. n. rahvategelane ja seltskonna juht. Minul on selleks alati liig kriitikaline intelligents olnud, kui et suurte hulkade hindamine mind oleks meelitada suutnud. Alles vanemail päevil, 1906. aastast "Postimehe" toimetusse astudes olen ma rohkem Eesti avaliku elu keskkohas olnud, kuid siis oli juba see elu nõnda differentseerunud, et ühest keskkohast enam juttu ei võinud olla. Aga ka siin olen ma heameelega rohkem kõrvale jäänud, mis juba sellest selgub, et ma kaugelt suurema osa oma politilistest ja ühiskondlistest artiklitest "Postimehes" ilma oma nimeta olen ilmutanud. (lk 7)
Mina tahan nimelt jutustada, mis mul minevikust meele jäänud ja sule alla juhtub, nii et lugejal teatava belletristilise tootega tegemist on, kusjuures aga üksikud sündmused, mis jutustatakse, ilmaski luuletatud ei ole, vaid alati usaldavalt tõesündmused, nõnda et nad kultuuriloo kirjutajale tarvilisel korral ustavaks materjaliks kõlbavad. (lk 7-8)
Soov, oma mälestusi üles tähendada, on ajapuudusel alati paljaks sooviks jäänud. Suure perekonna ülespidamine nõudis alati nõnda palju jooksvat tööd, et niisuguseks ettevõtteks aega ei jätkunud.

Nüüd on enamlaste võim "Postimehe" kinnipanemisega ja konfiskeerimisega vägisi teatava vaheaja minu jooksvas tegevuses loonud. Ja seda aega tahan ma tarvitada. On ka teatav hingeline tarvidus olemas praegusest räbalast ja mõistusevastasest ajast minevikku põgeneda. (lk 8)

Anton Jürgenstein, "Eessõna", rmt: "Mälestused I", 1926

Tema kohta

Kui Jürgenstein kirjutas oma mälestiste eessõna, siis polnud ta veel 60-aastanegi. Kuid juba siis paistis talle ta elu olevat ootamatult pikaks veninud. Pärast seda elas ta veel kümme aastat täitsa tegevusvõimelisena, kaotamata aga seski eas oma optimismi. Elu polnud talle veelgi tühi töö ja vaimu närimine. Ikka jätkas ta oma tööd ajakirjanikuna, arvustajana ja seltskonnategelasena, nagu jätkus ka tema kala-, male- ning jutumehe elulust. Siis sai aga 1929. a. alul teatavaks, et Jürgenstein loobub avalikust tegevusest, ja sel puhul korraldati talle tunnustusaktus ning ajalehed tõid vastavaid kirjutisi. Kuigi selle loobumise põhjusena mainiti tervislikku seisukorda, tuli see ometi ootamatult, sest asjaomane ise viibis alles näiliselt tervena ja töövõimelisena meie keskel. Kuid Jürgenstein tundis ennast, kui tunnistas oma päevatöö lõpetatuks ja pani punkti. Sest ei kulunud palju aega pärast seda, kui ta oli sünnitud tõesti lõpetama. Järgnes vaid veel kolm ja pool aastat varjuelu, täielikku passiivsust, ilma kuuldava kaebuse ning nähtava kannatuseta. Ja nüüd on seegi möödas ning me võime sest elust ja tööst ta tervikus ülevaadet teha. (lk 211)
Jürgenstein ise on andnud oma mälestistes kujuka pildi oma sünnikoha ümbrusest, oludest ja inimestest. Olnud ikka üks iseteadlik ja ninakas, kuid ka lõbus ning sõnaleidlik rahvas neil metsamail. Jürgenstein on pärinud palju vändrakate püüdlikust, kaalutlevast ja vaimuerksast iseloomust, millised jooned jäid talle omaseiks kogu eluajaks. Ja kuigi ta viimase kolmandiku sest elust Vändrast eemal viibis, siis tundus ikka, nagu oleks ta alles eile nende inimeste keskelt saabunud: tema jutud-lood, rahvalikud kõnekäänud ning õpetlikud eeskujud olid pärit sealt. (lk 212)
Juba Kodavere kihelkonnakoolis tõlkis ta pooleteistkümne-aastase poisikesena Franz Hoffmanni pikema jutustise "Walter ja Hugo", mis ilmus a. 1880 ilma tõlkija teadmata iseraamatuna. Oma mälestistes pihib Jürgenstein, et ta Valga seminaris saksakeelseid pilkelaule ja eestikeelseid politilisi vemmalvärsse sepitsenud; viimastest ilmunud osa "Sakalas" Nalja-Märdi ja Kalja-Pärdi firma all. Samast ajast on pärit samas kohas ilmunud Schiller'i "Polykratese sõrmuse" tõlge, "mis sugugi nii väga paha ei ole". (lk 215)
Kuid iseloomulik ja endeline on see raamatuke ["Erapooletumad mõtted Eesti koduste parteide ja tülide kohta"] Jürgensteini tuleviku kohta ometi. Selle valgusel mõistame, et ühed saavad ajakirjanikeks, teised aga sünnivad nendeks ja et Jürgenstein kuulus just viimaste hulka. See 22-aastane noormees näib olevat mitmeti kogenenum ja teravapilguliseni kui kõik need, kes pärast Jakobsoni surma võistlesid rahvajutu pärandi kallal. Ta on olusid ja inimesi hästi läbi näinud ning varitsevat langust ette aimanud. Juba siin on pärastine Jürgenstein oma mõtte selguse ja vestelise lopsakusega ilmsi elavana: "Meil seisab tähtjas aeg ukse ees. Meie saame varsti nägema, et ka mõni rätsep "rahva otsuse alla" antakse, kui ta mõne ajalehe toimetaja püksid ära rikub." (lk 215-216)
Nii pidas Jürgenstein möödunud sajandi lõpul Pärnu "Endlas" pikema kõne "Sihid ja jooned Eesti kirjanduses", mille sissejuhatavas osas püüdis iseloomustada ka oma kirjanduslikku ideaali. "Iluavaldus on siis vanade greeklaste antiikkunsti ainukene otstarbe," ütleb ta seal. "Ilus on aga ainult see, mis kõigepäält tõega kokku käib. Tõe viimne põhi seisab aga Jumalas. Greeklaste iluaime käis aga enam vormi-ilu kui sisuilu pääle." Kuid see oli kõnelejale juba siis vastuvõetamatu ja ta eelistas kirjanikus t õ e otsijat, kes "i l u kaudu h ä ä d u s e l e" viiks, nagu Leo Tolstoi. Ja edasi: "Paljas pilvede all lehviv luule, kelle jalad maha ei puutugi, ei ole meie aja maitse ega aade." Kuid teiselt poolt niisama: "Paljas looduse ärakirjutamine ilma kõrgema mõtteta, nagu mõned "realismust" valesti mõistes teevad, ja iseäranis elu sopasemaid piltisid ülesse võtavad, ei ole ka mitte tõsise võiduse [kunsti] aade. Mõlemate sihtide ühendus, äraseletatud kristlusest inimesearmastuse seisukohast — see näitab mul siht olevat, mis ennast aegapidi, aga kindlasti, praeguse aja kirjanikkude sihtidest ja vaidlustest hiilgavalt kui kuld välja koorib" ("Linda" 1899, nr. 40).

Siin on ajajärgu naiiv-abitus keeles väljendatud Jürgensteini kirjanduslik usutunnistus, mida ta hiljemini ainult pisut süvendas, kuid oluliselt ei muutnud. Tema ideaaliks oli ja jäi tagasihoidlik, psühholoogiliselt põhjendav ja ideeliselt arendav realism. Nagu osutas praktika, ei vastanud aga sellele ideaalile isegi meie vanarealism: kui Jürgenstein sajandi esimesil aastail küll Petersoniga võis leppida, siis olid talle Vilde tööd enamasti ikka vastuvõetamatud. Seda keerulisemaks muutus aga seisukord uue kirjandusliku põlve tegevusele-asumisel, kellele see rahvalik ja vähenõudlik realismiteooria näis anakronismina. (lk 217-218)

Kõige pikemalt väljendas ta end sel puhul a. 1911 "Eesti Kulturas", kus loendas kõik Noor-Eesti pärispatud: individualismi, estetismi ja peenutsemise, hulkadest eraldumise ning intelligentsile kirjutamise püüde. Sellega äratas ta uue voolu vastu küll teadlikumat opositsiooni, kuid ei suutnud ka oma vanamoelise argumentatsiooniga küllalt veenda. Aastate kuludes harjus ja leppis Jürgenstein ise Noor-Eestiga, tunnustades, et seda, mis viimane uut tõi, oli meie üldarengu seisukohalt ometi vaja. Ühtlasi peab rõhutama, et tema isiklik suhtumine nooremasse kirjanikupõlve oli alati palju sõbralikum, kui võiks seda arvata vihase poleemika põhjal. Aga Noor-Eestiga harjunult tuli kohata veelgi äärmuslikumaid kirjanduslikke nähtusi. Ja jälle võttis Jürgenstein sõna Siuru ning muu vastu. Nagu osutavad tema järelejäänud paberid, on ta neid arve-õiendusi koguni rohkem ette võtnud, kui näeme trükiallikaist, kuid mõnel puhul vist lõpuks käega heitnud. Igatahes kehastas Jürgenstein oma tegevuse viimseil aastakümneil meie arvustuslikku alalhoidlust ja tema nimi sai peaaegu viimase sünonüümiks. Nagu öeldud, pole säärane osa kadetsemisväärt, kuid üldarengu seisukohalt vist omakorda vajalik. Jürgenstein igatahes ei võinud oma veendumuste seisukohalt teisiti toimida. Ja vähemalt meie käesoleva sajandi kirjanduslikkude võitluste mõistmiseks tuleb ikka kasutada tema arvustuslikku toodangut ühe pea-allikana. (lk 218)
- Friedebert Tuglas, "Anton Jürgenstein. Tema surma puhul", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 209-219

Välislingid