Claes Andersson

Claes Andersson, 2007.

Claes Andersson, 2012.

Claes Andersson (30. mai 1937, Helsingi – 24. juuli 2019, Helsingi) oli Soome poliitik, psühhiaater, pianist ja kirjanik.

Luule

Oma tulevasest elust muruna on
mul jutustada järgmist:
Ma elan tasapisi!
Viimaks ometi olen ma pöetud (mis ikka oli naise soov)
Ma armastan vihma nagu varemgi
Jalgpallist ei tulnud mul loobuda
Laste paljad talla-alused kõditavad rõõmsalt mu kukalt
ma magan palju (seal käib mu kell taha)
Naabrite nimed on Kuusk ja Mänd ja Kadak
Läbi minu lähevad pikad kahisevad torud
Suvel tulevad noored soojad naised ja heidavad minu peale
Rahutus on nagu mutt minu sees
Päike tõuseb Idakraavist ja loojub Läänekraavi
Ma magan lageda taeva all
Tähed tiksuvad minu öölaual
Jutud juurtest on minu meelest naeruväärt, ka siis
Mingisugune linnaplaneerija oli siin ja mõõtis mind
See oli valus
Teatud päevadel tundub, et inimesed kusevad minu peale
Varem ei pannud ma kunagi tähele oma imelisi peopesi
Kui kass sööb mind, tean ma, et vihm on tulekul

• Claes Andersson, "*Oma tulevasest elust muruna on...", tlk Jaan Kaplinski, "Soome luuleõhtu", Sirp ja Vasar, 23. september 1988, lk 5

"Kaksteist aastat poliitikas"

Tsitaadid väljaandest: Claes Andersson, "Kaksteist aastat poliitikas", tlk Mari Tuulik, LR 18-19/2002.

• Memuaaridel on see häda, et neis luisatakse neetult palju. Teiseks hädaks on jälle talumatu igavus, mõned harvad erandid välja arvatud. Kas võib mäletada, ilma et valetaks? Kas saaks igavust vältida, kui kõneleks tõtt ja ainult tõtt? (lk 5)
• Õigupoolest mäletatakse ainult seda, mida tahetakse mäleta­da. Ja niiviisi, nagu tahetakse või suudetakse, söandatakse mäletada. Me kaitseme end tahes või tahtmata. Meil on enamiku asjade vastu olemas psüühilised kaitsemehhanismid. Nende üles­andeks on hoida meid hullumast. Üht huvipakkuvat kaitsemeh­hanismi võiks nimetada isegi anekdoodistamiseks. Me meenuta­me mõnda sündinud asja, ent tõstame oma jutus esile ühtesid ja vaikime teistest asjaoludest. Me räägime oma lugu. (lk 5)
• Me loome legende ja müüte asjadest, mis võivad olla juhtunud või mis vähemalt meie arvates on juhtunud või millest keegi teine räägib, et see on juhtunud. Müüte piisav arv kordi üle rääkides ja lihvides jääme ise ka uskuma, et just niimoodi ongi juhtunud. Anekdoodistus ongi käes. (lk 5)
• Kui meid palutakse rääkida mõnest lapsepõlve olulisest sünd­musest, valime meenutuseks sageli niisuguse legendi või perekonnamüüdi. Me usume omaenda tõepärasusse ja siirusesse. Tegelikult jutustame millestki, mis on ehk tõelisest sündmusest alguse saanud, kuid mille me ise oleme ümber vorminud ja oma soovide ja vajaduste kohaselt mugandanud. Lõpuks on sellel, mida me mäletame ja jutustame, algse sündmusega õige vähe pistmist. Mälu on suur retušeerija. Mälu on armulik meie endi ja julm mitmete teiste vastu, kes ei saa enam oma lugu muuta ja kellest endist on saanud meie mälumängu kaitsetud nupud. (lk 5)
• Analüüsi ajal psühhoanalüütiku sohval kerkis mu mälust esile palju varajasi traumeerivaid sündmusi. Näiteks olin senini arvanud, et mind noorusest peale vaevanud paanikahoogude põhjuseks võis olla kuueaastaselt üleelatud õnnetusjuhtum saa­restikus, kus ma olin koos sõbraga. Libastusin järsu kalju peal ja kukkusin vette. Vajusin põhja ega osanud midagi ette võtta. Tundsin, et pea tahab lõhki minna. Just siis, kui olin kolmandat ja viimast korda vee alla vajumas, tõmbas üks juhuslikult lähi­konnas olnud kalamees mu pootshaagiga veepinnale.

Kui ma juhtumit psühhoanalüütiku juures kordasin, siis kukkusin sohvalt maha ja tajusin väga sügavalt, et elan uuesti läbi oma sünnimomenti. Olin ühendanud oma sünnimomendi, uppumisohus olemise ja paanikahood.

Veidi hiljem nägin juhuslikult oma lapsepõlvesõpra. Tema meelest polnud ma üldse mingis uppumisohus olnud, vaid see olevat kõik olnud mäng. Olin teeselnud uppujat ning kalamees oli kaasa mänginud ja mind "päästma" rutanud. (lk 6)

• Needki memuaarikirjutajad, kes pretendeerivad objektiivsusele ja teaduslikult tõestatud dokumentaalsusele, teevad samuti oma suva järgi valiku kõigi saadaolevate faktide ja dokumentide hulgast. Objektiivne memuaarikirjutaja soovib pseudoteadusliku konstruktsiooni varal näidata, et ainult tema kaitstav tees on tõega kooskõlas. Juba pretensioonid tõele ja "teaduslikkusele" paljastavad memuaarikirjutaja valelikkuse ja isekad eesmärgid: eneseõigustuse ja revanšitaotlused. (lk 7)
• Mõned memuaarikirjanikud viitavad oma päevaraamatu sis­sekannetele, pidades neid täiesti usaldusväärseiks ja vaieldamatult õigeteks. Igaüks, kes on ise päevikut pidanud, taipab, kui palju on niisugune dokumentatsioon väärt. Päevikut peetakse tihtilugu tagamõttega kasutada hiljem oma tähelepanekuid alusmaterjalina ja dokumentaalainena päevikupidaja enda huvides. (lk 7)
• Suurim valetaja, valetamise tõeline suurmeister, kirjutab nõndanimetatud paljastusi, vahetut, pihtimuslikku proosat, mil­les ta paljastab "kogu tõe". Absoluutse avameelsuse ja siiruse mask on õigupoolest tegelikkuse kõige tõhusam moonutaja. Ekshibitsionist ja paljastaja tumestab meie pilgu. Meid hämatakse täielikult. Tõde ja objektiivsus muutuvad niisama hõlmamatuks ja varjusarnaseks nagu kõik muudki unistused. (lk 7)
• Luiskamine eeldab suurt loovust ja vaimunõtkust. Kes loob kogunisti uue maailma, nagu Tolkien või Tove Jansson, uued kangelased, nagu Márquez või Rabelais, uued intriigid ja salaplaanid või eesmärgid, nagu Dostojevski, Henrik Tikkanen või Umberto Eco, peab tõepoolest olema jumalikult andekas patoloogiline luiskaja, tõeline professionaal. (lk 7)
• Mida muud siis on Vana Testament, Rabelais' jutud, Henrik Tikkaneni kuumad paljastused oma naistest ja perekonnast või Märqueze Macondo-ühiskond, kui mitte geniaalsed väljamõel­dised, suveräänsed muinasjutud, mis kingivad lugejatele uue, imelise maailma, uued unelmad ning seiklused. Tõde neis tõe­poolest ei leidu. Aga nad on andekad, neis tuksleb ja keeb elu, keel pakatab kiimast, elust ja igatsusest. Kired paisuvad ja plahvatavad. See on imeline, see on kunst.

Kas aga tõde? Harva. (lk 7-8)

• Olen endamisi nõuks võtnud kinni pidada ühest reeglist: ära kirjuta midagi niisugust, mida sa ise hiljem lugeda ei suuda. (lk 8)
• Esimese lõikuse järel sõitsin koju lootusrikkas ja optimistlikus meeleolus. Kas polnud mitte saatuse iroonia, et mu esimene südameoperatsioon langes ühte parlamendivalimiste päevaga, kus mina enam ei kandideerinud? Kaheteistkümne parlamendiaasta järele, neist viimased kolm aastat kultuuriministrina, olin otsustanud poliitikuameti maha panna. Igatsesin tagasi vaba­masse ellu, kus jääb aega kirjutada ja lugeda raamatuid ning ennekõike elada, hingata, laiselda, mõnuleda. Et ministriamet koos parteijuhtimisega, tohutult pikad tööpäevad oma pideva kiirustamise ja stressiga olid ka mu südamehaiguse järsu halve­nemise põhjuseks, pole kaugeltki meelevaldne hüpotees. (lk 10)
• Niisiis sõitsin pärast esimest südameoperatsiooni koju. Olin üksi. Mu naine oli sõitnud paarinädalasele puhkusele Prantsus­maale. Mul ei olnud ju viga midagi. Lapsed helistasid iga päev ja küsisid mu tervise järele ja sedagi, kas ma vajan abi. Hingel­damise ja rinnavalud kirjutasin ma operatsiooni arvele. Nautisin kodust rahu ja vaikust. Mul oli aega mitte midagi teha — üks mu lemmiktegevus! —, lugeda lehti ja raamatuid, mängida klaveril jazzi — luksus ja õnn, milleks ministriaastad mulle vaevalt aega jätsid. (lk 10)
• Mind valdasid sünged eelaimused ja ma otsustasin, et ei lase ennast magama panna. Pagan võtaks, kellelgi pole õigust minu mõtete ja teadvuse peale! oli mu viimane mõte, enne kui vajusin narkoosi imelisse äraolekusse.

Ärkasin sama päeva õhtupoolikul. Lõikus oli olnud hommikul. Ma olin elus! Tundus, nagu oleks kivipurustaja üle mu vaese rinna veerenud. Ma ei saanud ei hingata ega olla ka hingamata. Kümmekond voolikut hoidsid mind tilgutite, monitoride, vererõhuaparaatide küljes. Tundsin end nagu Gulliver liliputtide juures vangis. Ja samal ajal kui oleksin tahtnud nutta ja olematusse haihtuda, tundsin ka lõtva lustlikkust ja itsitamishimu. Niisugu­sed ongi siis tõelised valud! Niisugust valu võib siis tunda!

Aga siis tuli nägus õde süstlaga ja peagi vajusin jälle pehmesse, vatjasse olekusse. Minu ümber olid inglid ja ma oleksin tahtnud üksnes naerda ja laulda. Oli imeliselt õdus tunne, kuigi valu oli põrgulik. Vahest see siis oligi see kuulus kirjutusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lahkamislaual? Mind viidi tagasi osakonda ja palatisse, millest olin lahkunud usus, et ma enam iialgi sinna tagasi ei pöördu. Minu neljast palatikaaslasest oli kõige vanem kadunud. Ta olevat öösel minema viidud, ma oletasin, et ta oli surnud. (lk 12)

• Ma ei olnud kunagi mõelnud, et minust võiks päris poliitik saada. Kui ma keskkooli lõpetades langetasin valiku arsti, mitte kirjaniku kutse kasuks, siis oli mul selleks arukas põhjendus: ma ei tahtnud oma leivatööks seda, mis oli mulle kallimast kallim — kirjandus ja kirjutamine. Kaine mõistus ütles, et arsti elukutse võib mulle tulevikus tagada töö ja korraliku sissetuleku. Oma osa oli ehk vanemategi ootusel. Isa oli mõelnud minust ärimehe teha ja mind oma külmkapifirmasse tööle võtta: paljas mõtegi sellele tundus mulle loomuvastane. (lk 14)
• Paljude niinimetatud intellektuaalide kombel hindasin minagi oma kompetentsi üle ning pidasin end pädevaks parlamendi seadusandlikus töös. Elasin pettekujutelma võimuses, et olen kodus ühtviisi nii tervishoiu- kui ka sotsiaalküsimustes. Sest olin ligemale veerandsada aastat töötanud psühhiaatrina ja täitnud mitmesuguseid usaldusülesandeid. Õige pea ilmnes, et olin algaja ja üsna vähe kursis tervishoiu- ning sotsiaalseadusandlusega. Olin olnud endast liiga heal arvamusel.

Esimese ahaa-elamuse osaliseks sain, kui mulle ühtäkki ja vägagi konkreetselt selgeks sai, kui keeruline on see Soome ühiskond, mille oleme sõdade järel üles ehitanud. Seadusandlus oli padrik, kus võis kergesti orienteerumisvõime kaotada ja kuhu ei paistnud ühtegi valguskiirt mõttehiiglaste taevast. Lühi­dalt öeldes ei saanud ma esiotsa mitte kui millestki midagi aru! Lugesin lehekülgede kaupa seaduseteksti, ilma et oleksin kirju­tatust sõnakestki aru saanud, tõeliselt aru saanud! Juba seaduse keel ise oli kõike muud kui arusaadav. Iseäranis võimatu oli lugeda kümneid kordi paigatud pensioniseadusi. Need sarnanesid saksa keele paroodiaga: lugematu hulk kõrvallauseid, kõrval­lausete kõrvallauseid ja kõrvallausete kõrvallausete kõrvallau­seid, nii et ma lõpuks enam ei mäletanud sedagi, millest kogu seaduses üldse juttu oli. (lk 17)

• Olin vaevalt paar nädalat parlamendis olnud, kui Tarja Halonen ühe täisistungi eel minu juurde astus, mind kallistas ja ütles: "Tere tulemast, Claes. Sa märkad peagi, et vasakpoolsetel puudub kaks olulist S-i, Sotsialism ja Seks!" Ja kihistas seejärel oma reibast naeru. Siitpeale said meist sõbrad ning koostöö temaga oli alati kerge ja loomulik, ka siis, kui me hiljem töötasime ministritena Paavo Lipponeni esimeses vikerkaarevalitsuses. (lk 17)
• Olin parlamendis olnud kõigest paar kuud, kui järjekordse väsimuse- ja depressiooniperioodi järel tehti kindlaks, et ma põen eluajal omandatud suhkruhaigust — kõigi vereringehäirete põhjust, mis mind ajapikku invaliidistas ja viis südamehäireteni, mis kaksteist aastat hiljem oleksid mult peaaegu elu nõudnud.

Süüdi olin loomulikult mina ise. Ma ei võtnud haigust kuigi tõsiselt. Poliitik ja rahvaesindaja ei tohi haige olla, ei tohi ilmutada nõrkushetki ega lubada isiklikel muredel poliitilist tööd mõjutada. (lk 19)

• Parlamendisaadikud ei tohi põdeda. Seepärast tabavadki neid imelikud haigused. Äkilised teravad seljavalud kõnelevad sellest, et selgroog ei pea koormusele ja ülepingele vastu. Rasked akuutsed häälepaeltepõletikud ei luba kõnelda ega valijate tahet vahendada. See takistab ka valetamist. Leidlikult varjatud ja maskeeritud alkoholism kestab sageli aastaid, enne kui puhkeb avalik skandaal, tihtilugu tuleb mõne esindusreisi järel kõik avalikuks ja poliitilisel karjääril on lõpp. Hiilivad paranoilised psühhoosid, märgid ja vihjed salaliitude, varjatud kaamerate ja radioaktiivsete kiirte kohta löövad üllataval kombel välja kriisiolukordades ja pikkade ööistungite aegu. (lk 19)
• Parlament ei ole sobiv töökoht neile, kes peaksid pidama dieeti või korrapäraselt liikuma. Korrapäratud söögiajad, liigne istumine, kohvilürpimine ja võileibade söömine, hilisõhtusse venivad õhtusöögid ja muud esindusülesanded, öised näksid ja õlled, minimaalne liikumine; kõik see toob kaasa kehakaalu suurenemise ja rasvakihi ladestumise lõtvunud kõhulihaste üm­ ber. Esimese aastaga suurenes mu kehakaal kümme kilo! Kuigi võitlesin kogu aja selle vastu. Või ehk just sellepärast: rasva pidavat minema üksnes saleduskuuri tegijad! (lk 20)
• Isegi mitte kõige kindlamale kõhnumisabinõule — armumi­sele! — ei avanenud korralikku võimalust. Parlament ei ole tõepoolest erootiliselt erutav paik. Vahel sattusin mõnest keldris asuvast töötoast kuulma armu häälitsusi. Samahästi võis seal aga mõni sangpommi tõsta või teha muud võimlemist.

Tarja Halonenil oli õigus. Kaks asja puudusid: Seks ja Sotsia­lism! (lk 20)

• Rasked ja lahendamatud sisemised vastuolud kutsuvad esile masenduse ja ambivalentsuse. Ambivalentsuseta pole ka elu. Ambivalentsus on elu mootor. Surma ja elu, hävitava ja loova, surmaihaluse ja elutahte vastuolusid leiame kõikjalt, need loo­vadki elu põhialuse. Elu on rajatud dualistliku mudeli järgi, "halva" (Thanatos) ja "hea" (Eros) võitlusele. See põhiline ambivalentsus avaldub kõigis eluvormides. Ambivalentsus on samuti meie kõige arhailisemate arusaamade tuum. Pimeduse ja valguse, loovate ja hävitavate jõudude, Saatana ja Jumala, Peltsebuli ja Jahve võitluse teema varieerub müütides ja religioo­nides. (lk 20-21)