Dokumendikontroll

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks. (lk 15-16)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Dickie raputas teda järsult õlast. Tom rabeles vastu ja haaras tal käest: "Dic-kie-e!" Ta tegi silmad lahti ja nägi politseinikku.
Tom tõusis istuli. Ta oli pargis. Oli koidik. Dickie istus tema kõrval rohul ja rääkis politseinikuga väga rahulikult itaalia keeles. Tom tundis reisitšekkide nelinurkset mügarikku. Need olid tal endiselt taskus.
"Passporti!" põrutas politseinik taas, ning Dickie hakkas jälle rahulikult seletama.
Tom teadis täpselt, mida Dickie ütles. Ta ütles, et nad on ameeriklased ja neil pole passe kaasas, sest nad olid läinud ainult korraks kuud vaatama. Tomil oli tahtmine naerma pursata. Ta tõusis tuikudes ja kloppis rõivaid tolmust puhtaks. Ka Dickie ajas end püsti ning nad läksid ära, ehkki politseinik jõuras edasi. Dickie ütles talle midagi viisakal ja selgitaval toonil. Vähemalt ei hakanud politseinik neid jälitama. (lk 49)