Eesti teater

Proosa

• Oli aeg, kus inglise keelt kõnelevas maailmas ei teatud midagi eesti teatrist, või kui teatigi, siis kõik oli segamini nagu puder ja kapsad. Näiteks 1926. aastal New Yorgis ilmunud raamatus viitab autor Huntly Carter teatrile nimega "Tartus", mis asuvat linnas nimega Wenemuina (Vanemuine), ja samuti teatrile "Walgas", asukohaga Sade ("Valga" Sädes).
  • Mardi Valgemäe, "Teatrimaania", Vikerkaar 7–8/2011, lk 101-124

• Mitte ainult meie poliitikas või massides, vaid ka meie kultuuris on vastastikuse abistamise kontseptsioon esindatud väga nõrgalt. Sotsiaalsed sidemed, mis on Eestis traditsiooniliselt nõrgad, on nõrgad ka kultuuris. Meile ei meeldi tegeleda teise inimesega ning ühiskond kui sotsiaalsete sidemete kogum on meile kontseptsioonina endiselt hämar. Seetõttu ongi mul tunne, et kui äkki Eesti teater peaks hakkama tegelema pagulastega, oleks see silmakirjalik, sest ma ei näe sellel suhtumisel mingit traditsiooni, loogilist põhjendust või väljakasvu.
  • Eero Epner, "Eesti teater ja pagulased" Sirp, 09.10.2015

• Ajaloo ja ühismälu teemad olid nõukogudeaegses teatris pingsalt oodatud, ehkki vaevu lubatud, ning kujunesid laval mõnigi kord sotsiaalseks ja kunstiliseks suursündmuseks, mis publikut võimsalt ühendas. Osati ladusalt lugeda ajaloo kaudu kaasajast kõnelemise mõistujutukoodi. Näiteks seda, kui Prints nägi läbi Perenaise manipulatsioonid võimuga (Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng"), kui lehetoimetaja pidi tsensuuri tõketest mööda loovimiseks munade peal käima (Jaan Krossi "Pöördtoolitund"), kui Läände põgenemise asemel valiti siiajäämine, sest "kodumaaga peab koos kannatama" (Jaan Kruusvalli "Pilvede värvid"), kui teatri tegijatel tuli publiku aplause nautimise asemel pigem peljata (Mats Traadi "Tantsu aurukatla ümber" õnnestunud etenduse järel kirjutas etenduse juht Hermann liia aruandesse märkuse "Kahjuks aplausiderohke"). Või seda, kui eestlase identiteedi kujunemise lugu puudutas meid läbi kauge aja ja sügava pimeduse (Madis Kõivu ja Vaino Vahingu "Faehlmann"), kui rahvusliku ideoloogia salgamine võimul püsimise nimel oli nii selge hoiatus, et lavastus keelati (Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev"), kui selgus, et personal is political ehk harilikku argielu kujutades võib keelatud teemadest halastamatut poliitilist tõtt rääkida (Merle Karusoo "Olen 13-aastane", "Meie elulood" ja "Kui ruumid on täis"). (lk 69-70)
  • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88

• [Kadi Estland]: Eile komistasin ühe teatri­arvustuse otsa, kus Postimehe kriitik Heili Sibrits toob välja, et ta on väsinud sellest, et naised tõstavad laval oma seelikusaba üles ja on hüsteeriliselt kiimalised. Kas meelelahutuskultuuris pole seda niigi liiga palju? Sellised analüüsid on juba samm edasi. Kui riik doteerib kultuuri, siis ei tohiks olla ohtu, et kultuurist saab mugav propagandariist, kus kedagi ei taheta panna ebamugavust tundma. Kui peame arvestama sellega, et oleks rohkem vaatajaid, siis pole kultuuril kommertskultuuriga mingit vahet. Kriitikust on saanud ju PR-tegija. Kui mõelda, kas #metoo on õnnestunud või mitte, siis väikesed killud, nagu see teatriarvustus või lood, mida ise räägime, või kui oleme valmis teisi toetama, osutavad ju õnnestumisele.
  • Vestlusring: Lea Larin, Reet Varblane, "Me ei lahku enam tantsupõrandalt", Sirp, 22.12.2017