Ene Lukka-Jegikjan

Ene Lukka-Jegikjan (sündinud 1954) on eesti folklorist, pikaajaline rahvamuusika õppejõud Viljandi Kultuuriakadeemias.

Intervjuud

• Minu mõte, unistus ja usk oli, et noored tunneksid oma pärimuskultuuri, sealhulgas pärimusmuusikat, mängiksid ja laulaksid meile omast muusikat, et pärimusmuusika oleks eesti muusikaelu loomulik ja tunnustatud osa. Seda siis mitte ainult ja eelkõige laval, vaid elu tähtsündmustel, ka lihtsalt niisama omaenese rõõmuks ja eneseväljenduseks, et pärimusmuusika saaks võimsaks loovuse allikaks. Et muusikakooli lõpuga ei lõpeks musitseerimine.
• Eesti pärimusmuusika vägi jõudis minuni tänu ehedale ja vägevale meeste­laulule Jaan Toomingu lavastustes "Kihnu Jõnn" ja "Rahvasõda", kus Mikk Sarv oli õpetanud rahvalaule. Samuti kõnetasid mind sügavalt Setomaal käigud ja seal kuuldud setode laulmine ning 1988. aastal vendade Johansonide kutsel iiri muusikute külaskäik Eestisse. See, kuidas iiri noored mängisid oma muusikat, oli nii ehe ja võimas, et tekkis kadedustunne. Miks meil midagi sellist pole? Mõistsin, et tuleb midagi teha, et ka meie noored tunneksid ja mängiksid oma muusikat sellise veenvuse, uhkuse ja kirega.
• Ka endised üliõpilased on tõesti välja toonud, et väljasõidud küladesse pillimeeste ja laulikute juurde muutsid nende mõttelaadis nii mõndagi. Mäletan, kui esimese lennuga läksime Setomaale ja Ando Kiviberg ütles, et tema bussist välja ei tule, sest seto kile lauluhääl ei ole tema kõrvade jaoks. Astunud aga Värska jüripäeval seto kultuuriruumi – usun, et Ando süda oli võidetud ka seto rahvalaulule.

Peale selle on muidugi tähtis see kuulus minek Rootsi Faluni folkmuusika festivalile, millest esimene lend räägib legendiks saanud lugusid. Seal nägime, kuidas pilli mängitakse enda jaoks ja ka enda pärast peaaegu iga põõsa taga ning lõppematult, mitte ainult siis, kui tuleb lavale astuda ja esineda. See tohutu pilli­meeste vägi nautlemas oma muusikat oli imeline. Sellel festivalil sai otsustatud Viljandi pärimusmuusika festivali sünd.

• Seda meile tõesti öeldi ka kõrvalosakondadest, et pärimusmuusikuid imetletakse ja kadestatakse. Meie olime perekond: oma olemasolu tõestamiseks demonstreerisime oma tegemisi igal pool, kus saime, ning pillimäng – sest pärimusmuusikud mängisid ju igal pool, mitte ainult eksamil ja laval – kostis ka koridoridesse ja teistesse tubadesse. Selline õhin ja muusikavaimustus on tänapäeva noorte seas täpselt samasugune!
• Noored mängivad suurtel lavadel Eestis ja välismaal, aga ka oma rõõmuks, nii ehedalt kui ka muul viisil. Enamikust lõpetajatest on saanud ka õpetajad ja eestvedajad – just eeskujud õpetajana, kelle käest on midagi õppida, et olla sama hea muusik. Säravad noored pillimängijad ja lauljad on muusikaõppeks parimad innustajad. Peale selle et pillimäng ja rahvalaul levib laialdaselt pillilaagrites, koolides, klubides, kodudes ja rahvalikel tähtpäevadel, valmistatakse ka ise pille. No mida veel soovida? Et see kõik jätkuks!
• See oli teise Viljandi pärimusmuusika festivali tegemisel, kus meil oli nõupidamine, keda võiks esinema kutsuda. Nagu ikka, raha oli vähe, aga taheti ikka parimaid bände nii Iirimaalt kui ka Rootsist. Mina vanema inimesena ütlesin noortele korraldajatele, et võib-olla ei pea neid kõige kallimaid võtma, kui eelarve ei luba. Äkki lepime mõne vähemtuntud kooslusega. Ando (Kiviberg) ütles mulle siis: "Mitte mingil juhul! Festivalile sobivad vaid kõige paremad ja viimase peal esinejad." See on olnud mulle kõige tähtsam edasiviiv jõud, et vähemaga ei lepita ja kvaliteedi arvelt kompromisse ei tehta.
  • Ene Lukka-Jegikjan, vestlusring: Tarmo Noormaa, "30 aastat pärimusmuusika kõrgharidust Eestis", Sirp, 15.10.2021