Enesetsensuur

Proosa

• Läksin läbi lumetuisu jalgsi koju, et end värskemaks raputada, pühkida endalt see, mida kommunism kleebib porina inimese külge. Toidupoe ees singisaba ja sabas Marian Brandys, režiimimeelne kirjanik, aga inimesena tore. Rääkisime mõne hetke koosolekust. Brandys, lausudes sõnu nagu "sotsrealism", "kirjanduslik meetod” ja "katoliiklik vaatepunkt", tasandas häält ja vaatas ringi, justkui oleks teda miski ähvardamas. Justkui kardaks, et talle ei müüda sinki. Kohutav.
  • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 117

• Kõige rabavama märkuse tegi Nick siis, kui rääkisin talle, milline lootusetu tunne mul on ja et kavatsen kirjutamisest loobuda. Temal olevat jäänud mulje, et ma olengi seda juba teinud. Ta ei pidanud silmas vaeva, mida olen oma tööga näinud siin, või tänavu kevadel kodus. Tema mõtles seda, et kui ma otsustasin jätta kirjutamata jutud, mis võiksid valmistada piinlikkust Clarkile ja lastele, ma loobusingi tõsiselt kirjutamast. Mis on muide tõsi. Ja see ei juhtunud üleöö. Ma olen tsenseerinud end järk-järgult juba aastaid sedamööda, kuidas lapsed õppisid lugema, kuidas Clarki tähtsus ümbruskonna silmis tõusis, kuidas mu jutte hakati avaldama enamloetavates ajakirjades.

Ma olen sellest juba rääkinud. Aga praegu märkan midagi veelgi rahutumaks tegevat. Nimelt olen ma aja jooksul hakanud vältima tegemast — vahel isegi nägemast — asju, millest ma ei saa kirjutada.

• Alison Lurie, "Tõelised inimesed", tlk Meelike Palli, LR 14-16/1992, lk 94

• Muide, neid mõtteid kirja pannes närib mind kahtlus, kas peaksin äkki loo avaldamisega ootama, kuni jälle suhtes olen. Kirjutaksin sellest kõigest mineviku vormis, ise kenasti tanu all. Või nagu sõjaveteran, kes meenutab lahingulugusid. "Kuule, ära avalda seda "mehed on munnid" lugu, kaevad iseendale auku," vasardab mu peas.
  • Jaana Davidjants, "Head tüdrukud halbadel deitidel", Feministeerium, 04.10.2016

• Ma olen pärit kantrimuusikast. Esimene asi, mida nad sulle kui kantrimuusikule sisse treenivad, ja te võite seda küsida igalt teiselt kantrimuusikult, on: "Ära ole nagu Dixie Chicks!" [2003. aastal mõistis see Texase kantritrio Iraagi sõja hukka, öeldes, et neil on häbi jagada koduosariiki George W. Bushiga. Toimus boikott ja ühel üritusel purustati nende CD-sid avalikult buldooseriga.] Ma nägin, kuidas kantrimuusika selle küünla ära kustutas. Kõige hämmastavam bänd, mis meil oli, ja lihtsalt sellepärast, et nad rääkisid poliitikast. Ja nad said tapmisähvardusi. Neist tehti niisugune eeskuju, et põhimõtteliselt igale kantrimuusikule, kes pärast seda tuli, ütleb iga plaadifirma: "Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ära sekku."
  • Taylor Swift, intervjuu: Laura Snapes, ""Taylor Swift: 'I was literally about to break'", The Guardian, 24. august 2019

• Vahel jätsin midagi olulist välja ütlemata. Enne sõda käisin 9. mail lilli panemas tanki mälestusmärgi juurde, nii nagu Narva inimesed, kuna ma tahtsin olla koos oma inimestega ja näidata nendega solidaarsust. Ma ütlesin, et panin need lilled Teise maailmasõja lõpu puhul, fašismi lõpu puhul. Aga ma ei öelnud seda lause teist poolt, et meie jaoks algas siis teine õudus, nõukogude okupatsioon. Tagantjärele saan aru, et oleksin seda pidanud ütlema.
  • Katri Raik, intervjuu: Mari Peegel, "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi", ERR, 15.09.2023