Haldi Normet-Saarna

Haldi Normet-Saarna, 2013.

Haldi Normet-Saarna (sündinud 10. juunil 1953) on eesti aja- ja lastekirjanik.

Intervjuud

• [Vikerraadio saatesarjast "Ma elan siin":] Kui veel aasta eest, kui sari algas, oli juba teada tõsiasi, et meie kõrval elab põnevaid ja tublisid rahvusvähemuste esindajaid, siis praeguse põgenikekriisi taustal on saatesari omandanud lausa globaalse mõõtme. Eestisse elama asunud, keele selgeks õppinud ja siin töötavaid haritud inimesi kiputakse vahel võhiklikult ka põgenikeks nimetama. Niisiis peaks õppima vahet tegema, mis on mis ja kes on kes. Loodan, et väikese panuse üleüldisesse mõistmisesse annab ka mu saatesari.
• Ehkki saatekülaliste hulgas on olnud ka näiteks ukraina, aserbaidžaani, armeenia, moldova, jaapani, korea rahvusest inimesi – kõik väga tegusad, eesti keele selgeks saanud kaasmaalased, kes lisaks sellele, et elavad ja töötavad siin, on tõelised Eesti patrioodid.
• Hõimurahvastega suhtlemine ja koostöö tugevdab meie enda rahvustunnet. Nii on öelnud Jaak Prozes. Olen absoluutselt nõus. Rääkimata sellest, et üksnes eestlastel, ungarlastel ja soomlastel on oma riik, ülejäänutele nagu marid, ersad, komid, udmurdid jpt peame olema moraalseks toeks, sest nende kodumaad kuuluvad Vene Föderatsioonile.
• Selge on see, et ingerisoomlased, marid, komid, ersad, udmurdid, ungarlased jt meie hõimurahvad on usinad kooskäijad kindlasti. Nii oma seltside ja ühingute kaudu kui ka eraviisiliselt.

Samas käib elu ka siinses Aserbaidžaani kogukonnas, Tatari kultuuriseltsis Yoldõz, Eesti Moldova Ühingus, Tšuvaši kultuuriseltsis, Kasahhi kultuuriühingus jne. Nii et kes on väga aktiivne ja kes vähem, seda on muidugi raske mõõta. Igatahes olen rõõmuga tõdenud, et vähemused on toimekad ja proovivad oma elu elada nii põnevalt kui vähegi võimalik. Koos käiakse aga oma rahvuspühi tähistamas ja kõikvõimalikel muudel pidulikel põhjustel. Siis kuuluvad asja juurde ka rahvusköök ja rahvariided.

• Paljud hõimlased otsustasid pärast õpinguid Eestisse jääda. Päriselt. Sest nagu eespool öeldud: kui kuulud Vene Föderatsioonis rahvusvähemusse ja sul on ülimalt tugev rahvustunne, siis on selge, et hing ihkab vabale maale, hõimlaste juurde.
• Nendest inimestest, keda mina tean ja tunnen, pole kurtnud keegi. Olgu siis tegu mari, komi, ersa, mokša, ungari, ingerisoome või mis tahes muu hõimurahva seast pärit inimesega. Kõik on ühel või teisel moel end siin leidnud ja teostanud. Samas hoitakse loomulikult ülihoolikalt au sees oma rahvuslikke traditsioone ja tunnetatakse rahvuslikku identiteeti. Võimalusi rahvustunnete väljaelamiseks, nagu eespool mainitud, jätkub. Rahvariideid ei kanta üksnes suurüritustel, vaid ka muul ajal. Leidub neid, kes mõnd detaili rahvariietest kannavad aga iga päev.
• Eestis tunnevad meie hõimurahvad (nagu teisedki, kellega kohtunud olen) end hästi, sest oleme nende sõnutsi sallivad. Loodetavasti väärime seda määratlust. Ja siin pole mingeid takistusi tegelda oma rahvuskultuuri, üldse rahvusliku eneseteadvuse edendamisega. Kui uurida, kas midagi ka häirib, siis põhiliselt on vastus üks – ilm. Sellega harjutakse tasapisi.
  • Haldi Normet-Saarna, intervjuu: ""Ma elan siin" – kes on kes ja mis on mis", Maaleht, 05.11.2015

• Ega võim ja vaim üldiselt ei kipu käsikäes käima.
• [Pärast intervjuud surnud näitlejaist:] Siis on küll nii, et istud ja mõtled ja meenutad seda, kuidas ta sinuga rääkis ja tema näoilmeid ja tema pilku. See on nii erilise tähendusega siis.
• [Vene näitlejate intervjueerimisest:] Eesti oli nende jaoks lääs ja pealegi lääs, kuhu sa ostad pileti Tallinna rongile ja sõidad. Võiks öelda, et sajaprotsendiliselt kõik, kellega ma rääkisin, nad ühel või teisel moel ja põhjusel armastasid seda Eestit väga.
  • Haldi Normet-Saarna, intervjuu: Anu Välba, "Haldi Normet-Saarna kogus kokku intervjuud legendaarsete näitlejatega", ERR/ETV "Hommik Anuga", 08.03.2015

• Ja noh – otsast lõpuni sõnakuulelikest lastest oleks ka kahtlemata armas kirjutada, aga vist natuke igav. Omaette küsimus on muidugi, palju neid otsast lõpuni häid lapsi ülepea leidub. Kõik me oleme oma väikeste veidrustega, nii suured kui väikesed.
• [Lasteraamatust "Kati ja teised":] Minult on küsitud, kas olen raamatusse oma lapsepõlve üles kirjutanud. Seda mitte. Esiteks ma ei mäleta sest suurt midagi ja teiseks poleks ka ilmselt julgenud raamatus kirjeldatud asju ette võtta. Ehkki – ka minul oli väga tore vanaisa, kuid raamatu-vanaisast siiski tükk maad vaoshoitum. Minu poeg oli väiksena Katiga kahtlemata sarnasem, nii et siin võis alateadlikult asi juba töötada. Aga enamiku kõikidest käkkidest olen siiski välja mõelnud. Ilmselt ka vastukaaluks muidu nii täiskasvanulikule igapäevaelule.
  • Haldi Normet-Saarna, intervjuu: "Haldi Normet-Saarna ja "Kati lood"", Maaleht, 24.07.2014

Lühiproosa

• Vahel, mis seal salata, ootasid nad vanaemaga tasakesi ära, kuni naaber majast välja sai. Polnud just erilist isu alatasa viriseva onkliga kohtuda! Nüüd seisis Elmar aga juba trepil. Vanaema viisakale terele järgnes lapselapse valjuhäälne tervitus, nii et maja kajas. Naabrionu tegi kannatava näo, surus käed kõrvadele ja ei vastanud midagi. (lk 6)
• Siis aga märkas Pille midagi huvitavat – jõuluvana vööl oli ilusa kuldse paelaga kinni seotud oksakimp. Jõuluvana selgitas, et see olevat pahadele lastele, Pille ei peaks muretsema. Ega Pille ei muretsenudki, hoopis vastupidi – ta tahtis ilusat kuldse paelaga vitsakimpu hirmsasti endale! See nägi nii uhke välja! Mispeale jõuluvana leidis, et vaasis võib teine, jah, päris kena välja näha. Ja kinkiski vitsakimbu Pillele! (lk 7)
• "Vanaema, kes on sinu meelest head ja kes pahad lapsed?" uuris Pille hiljem. Vanaema rääkis seepeale asju, mida Pille tegelikult isegi teadis. Heast ja pahast käitumisest ning sellestki, et lõpuks tuleb endal aru ka saada, kui oled midagi rumalasti teinud. Heade laste puhul pidi see täitsa tavaline olema. (lk 7)
• Haldi Normet, "Onu Elmari jõulukink", Täheke 12/2017, lk 6-7

• Kati oli täitsa hea meelega pimesikk, vahel lõi küll ennast sinna-tänna ära, aga see-eest oli kõvasti põnevust. Sedasama arvasid ka vanaisa ja kõrvulukustavalt haukuv Julius. Ühel hetkel sai seotud silmadega Kati vanaisa varrukast kinni ja röögatas õnnelikult:

"Käes, sa vana kere!" Vanaisale nimelt tohtis nii öelda, selles olid nad ammu kokku leppinud. Sest kui ollakse sõbrad, võib naljakaid asju ikka öelda, ilma et keegi pahaks paneks. Paraku polnud aga vanaisa selle varruka omanik, vaid hoopis äsja külla jõudnud tädi Paula!

• Koer ei lasknud seda teist korda öelda, ajas end küünte krabinal nii kähku püsti kui sai ja plagas laua alt minema. Paraku oli tal õueskäimisest siiani kaelarihm kaelas ja selle külge see hõljuv asi nüüd jonnakalt takerdunud oligi. Paula siidisall, kui täpsem olla. Mis oli õnnetuseks nii ära lõhnastatud, et Julius ei saanudki teisiti, kui muudkui aevastas, aevastas ja aevastas ning tormas sellest üha rohkem segadusse sattudes pöörase hooga ringi. Kohe tema kannul ahastav ema, valjuhäälselt tänitav Paula ning lärmi peale kohale jooksnud Kati ja vanaisa.

Ent Juliust ei olnud võimalik kinni püüda. Sest tema jaoks oli tegu ülimalt toreda mänguga. Suur kummipuu kukkus ümber ja koer sai pisut mullaseks. Sall niisamuti. Tagaajamine jätkus täie hooga, ent nüüd näitas Julius üles erilist leidlikkust ja hüppas avatud aknast lihtsalt välja. Ikka koos salliga – mis küll enam väga salli moodi välja ei näinud.

• Haldi Normet, "Tädi Paula joob teed", Täheke 2/2013, lk 10-11

• "Ohjah," ütles vanaisa ja istus. Paraku küll suure hooga diivanist mööda ja mütsti põrandale. Kati ja ema turtsatasid ning koer Julius hüppas vaimustusest õhku. Vanaisa aga ei mõelnudki püsti tõusta.

"Lõid ennast ära või?" muutus ema murelikuks. Vanaisa istus kõigutamatus rahus edasi, pilk kuskile seina ja lae piirile naelutatud.

"Ee-ei, üks mõte tuli," kostis ta hajameelselt ja sättis end seina vastu toetudes mugavamalt sisse. (lk 6)

• Sel hetkel käis uks ja tuppa ilmus poest tagasi jõudnud ema. Silmitses viivu vanaisa ja arvas, et sellisena ta polegi teda veel näinud.

"Tead, see on üldse üks väga suur saladus, miks vanaisa kapi otsas on," teatas Kati erutatult. "Ta peidab sinna praegu su sünnipäevakinki. Vaata, et sa kellelegi ei räägi!" (lk 7)

• Haldi Normet, "Kapi otsas", Täheke 11/2012, lk 6-7

• Esimest korda elus üldse lubati Katil päris üksi koju jääda. Kerge südamega see just ei sündinud, aga kõik kukkus just täpselt nii välja, et ega valikut ka polnud.

Isa pidi juba hommikul maavanaemale appi sõitma – oli ju laupäev. Ema ja vanaisa läksid aga oma ammust plaani teoks tegema – vanaisale uut ülikonda ostma. Kati oleks loomulikult nendega kaasa läinud, kui tal poleks nohu olnud. Kuid oli. Köha samuti. Ja siis ütleski vanaisa need kuulsad sõnad, et varsti viieseks saav laps võib nüüd kolmveerand tundi omaette olla küll. Koera seltsis veel pealegi. (lk 12)

• Juliust oli õpetatud küll, mis tähendab vaikselt istuda, ja seda ta nüüd siis tegigi. Kati solberdas samal ajal suure pintsliga veepurgis ja torkas selle siis pruuni värvi sisse. Ta otsustas joonistada ainult koera näo, kuna oli seda varemgi värvipliiatsitega proovinud. Selgus, et värvidega pole sugugi lihtne sama teha. Paber paberi järel lendas kunstniku vihase turtsumise saatel põrandale. Lopergune mustapruunikirju värvilärakas ei meenutanud kuidagimoodi Juliuse armsat koeranägu.

Aga Kati polnud nende killast, kes niisama lihtsalt loobuvad. Lõpuks krooniski visadust edu. Pildilt vaatas vastu Julius mis Julius ja isegi kõrvad mahtusid sinna veel viimasel hetkel ära. (lk 12-13)

• Vanaisa läks rahulolevalt elutuppa, ise uhiuuelt pintsakult olematuid tolmukübemeid pühkides. Ja püksiviigid olid ju lausa nõelteravad... Nüüd jäi üle veel oma vanasse lemmiktugitooli vajuda ja siis võis päeva küll kordaläinuks lugeda...

Imelik paberikrabin sundis aga kohe jälle püsti kargama ja vaatepilt, mis seepeale avanes, oli vägagi nutune. Ema karjatuse peale jooksid kohale Kati ja Julius ning ka nende silmad nägid koledat tõde – helehallide viigipükste tagumik oli guaššvärviga paksult koos...

"Mis see nüüd siis on?!" suutis ema kuidagimoodi küsida.

"Juliuse portree," suutis Kati kuidagimoodi vastata. "Aga paberil oli see poole ilusam kui pükstel!" (lk 13)

• Haldi Normet, "Juliuse portree", Täheke 7-8/2012, lk 12-13

• See laupäev algas natuke tüütult, sest kui emal tuleb koristamishoog peale, pole pääsu kellelgi. Niisiis kamandati Kati, vanaisa ja isegi koer Julius suurpuhastusest osa võtma. Juliusel oli teistega võrreldes küll hõlpsam – ta lihtsalt ei tohtinud jalus olla. Vanaisa ülesandeks jäi riiulitelt tolmu pühkida, aga Kati, vaene laps, pidi terve oma toa korda tegema. (lk 6)
• "Kui sa iga päev natukegi kraamiksid, siis see asi nii hull poleks," luges ema veel sõnad peale.

"Hea öelda, iga päev," porises Kati vastu ja küsis vanaema moodi käsi laiutades:

"Kust see aeg võetakse?"

Aga kõik olid ametis ja keegi ei pannud teda tähele. (lk 6)

• Milleks koerale suur ja kahar saba? Eks ikka selleks, et tolmu pühkida. Kati haaras väikese palli ja veeretas selle voodi alla.

"Julius, kus pall on?" hõikas ta. Nagu välk oli koer voodi all ja ilmus hetke pärast nähtavale, pall hambus. See mäng kestis hea tükk aega. Varsti heitis Kati nõudliku pilgu voodi alla. Vaatepilt oli tõesti rõõmustav – ei tolmukübetki. (lk 6)

• Õnnetuseks oli õu üsna porine. Veel suuremaks õnnetuseks meeldis Juliusele ka pori sees püherdada. Kõige hullem lugu oli aga see, et Kati ei märganud midagi, kuna oli ametis kastanimunade korjamisega. Nii ei saanud ta koera sugugi keelata... (lk 6)
• Taibuka lapsena mõistis Kati suurepäraselt, et ega tema üksi ei jaksa suurt koera pesta. Täiskasvanuid ei tohtinud aga praegu segada, nemad olid ikka veel koristamisega ametis. Nõnda otsustas Kati, et koer peseb ennast ise. Ta oli vaja ainult vanni kupatada, muidugi koos paraja hulga pesuvahenditega. Kui need kõik olid vette valatud ja ära segatud, ütles Kati:

"Julius, hopp!"

Tugev plärtsatus paiskas vett ja vahtu igasse ilmakaarde ja koer oli nii õnneliku näoga, et Kati jäi teda heldinult vahtima. (lk 7)

• Haldi Normet, "Suurpuhastus", Täheke 2/2012, lk 6-7

• Avardades oma maailmapilti, on võimalik paremini aru saada ka kodumaa looduse ja kultuuri kordumatutest väärtustest.
  • Haldi Normet Hendrik Relve reisijuttude CD eessõnas, 2002; cit. via: Immo Mihkelson, "Õpilased rändavad arvuti abil Islandile ja Siberisse", Postimees, 30. august 2002

"Valitud sekeldusi "Viitemikserist""

• Aga Timmu oli vahepeal sügavalt mõttesse jäänud. Hajevil olekuga õngitses ta mänguasjade kastist saagi ja tuli lõpuks oma murega lagedale: "Kas poleks siiski ohutum vineeritüki asemel papitükk sokikannaks panna?"

"Panna jah, sokikannaks jah," kiitis Törru takka. "Sedasama mõtlen minagi..."

"Noh, kas te siis aru ei saa, et vineer on ikkagi hulga vastupidavam," laiutas Nähv imestunult käsi. "Ta on ju igavene! Sokk võib ajapikku küljest ära kuluda, aga vineerist kand jääb." (lk 39)

• Haldi Normet, "Valitud sekeldusi "Viitemikserist"", 1994