Hannu Mäkelä

Hannu Eljas Mäkelä (sündinud 18. augustil 1943 Helsingis) on soome kirjanik.

Eesti keelde on tema ulatuslikust loomingust tõlgitud nii lasteraamatuid ("Hobune, kes kaotas prillid ära", "Härra Huu") kui biograafilised romaanid Eino Leinost ("Meister: Eino Leino elu ja surm") ja Casanovast ("Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks"), samuti luulevalimik "Ööpool, päevapool".

"Härra Huu"

Tsiteeritud väljaandest "Härra Huu". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Eesti Raamat, 1985

Majakesest tõusis taevasse peenike suitsujuga. Kuused hõljutasid oksi, sest neile ei meeldinud, kui avalikes kohtades suitsetati. Aga kes on kunagi küsinud, mida arvavad kuused suitsetamisest. (lk 20)
Kellatundmist vanaisa ei õpetanud. Ta ei mõistnud, miks üldse kella vaja läheb, sest aega on kas palju või vähe, just nii nagu ise tahad. (lk 23)
On küll olemas inimesi, kellel polegi üldse varju, ja on olemas inimesi, kes ei olegi tegelikult oma keha sees, vaid kehad kõnnivad ringi ja otsivad iseennast, et elul jälle mingi maik oleks, ja iseennast leiab õige harva, kui see on pikaks ajaks plehku pääsenud. Niisiis tasub iseenesest kõvasti kinni hoida. (lk 26)
... härra Huu vanaisal oli olnud kombeks nalja teha inimestega, kes olid teda uudishimulikul vaatama tulnud, ja vanaisa oli nad muutnud sigadeks ja teinekord ka oinasteks. Ja muidugi mõista tegid kohalikud pereemad sellele lõpu, sest sea või oinaga ei ole just lõbus abielus olla. (lk 28)
Ka loodus on niisama ettearvamatu nagu tulevik, mõtles härra Huu. Ma pean ära kolima. Aga see ei ole ju võimalik, ma ei saa oma raamatuidki korda. Niisiis pean ma paigale jääma. (lk 41)
Mõnikord lihtsalt pidi midagi küsimata minema sinna, kuhu nina näitas. (lk 43)
Katusel praksus miski. Siis kostis müdinat.

Tuul, mõtles härra Huu.

Hakkas kostma raskeid samme.

Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi teed. (lk 48)

Välislingid