Hapukurk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Joseph Bail (1862–1921) "Kurgitegu", s.d.

Hapukurk on kultuurilooliselt tähtsaim sakusment, vene kultuuri tipp.

Proosa[muuda]

  • "Soo, nüüd ma sain aru," ütles Miia. "Et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära, on sellepärast halb, et hapu kurk on soolane, eks, mamma."
"Mitte midagi ei saa sa aru," vaidles Karin tütrele vastu. "Mõista ometi ükskord: mitte see pole halb, et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära ja rüüpab taldrikult veel soolveetilga peale, öeldes, ah kui hea, ah kui hapu, ah kui soolane, ah kui karastav. Saad aru, sest pole midagi, las papa sööb ja rüüpab ning kiidab. Aga ära sina söö, sest sina oled alles väike ja oled pealegi veel tütarlaps ning tütarlapsel pole viisakas korraga niipalju haput kurki süüa ega taldrikult soolvett peale rüübata. Fui, see on hirmus inetu ja viisakuseta. Tütarlapsed ei tee seda kunagi."



  • Mulle meenub üks kummaline mälestus aastast 1987, kui esmakordselt lugesin Linnart Mälli tõlgitud "Daodejingi". Oli augusti lõpp (jälle august!) ja mäletan, kuidas see raamat mind ebatavalise jõuga kaasa kiskus. See oli täpselt toosama voolamise tunne, mida ma ei osanud kuidagi kirjeldada, kuid see oli selgesti füüsiline aisting - keha muutus pehmeks, liigutused sujuvaks ja nõtkeks, maailm tundus ebatavaliselt puhas ja õnneküllane. Meeles on kuidagi just see kehaline tunne, vaid üksikud raamatud on kaasa toonud nii intensiivseid kehalisi aistinguid. See õhukeste kaantega vihik sulas kokku Lõuna-Eesti hilissuvega, mahapotsatavate lõhkikasvanud valgete klaaridega, aias siblivate kanadega, tühjade purkidega, kuhu vanaema mustasõstralehti puistas. Ma mäletan mustasõstralehtede sahinal purgipõhja langemise hetke, olles ise samal ajal tugevasti Lao-zi mõju all. See imelik mälestus sööbis alatiseks mällu, need kõverikud kurgid ja mustasõstralehed - maailm oli väga kirgas, kumas seestpoolt vastu.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel