Indrek Tarand

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

pooleli...

Intervjuud[muuda]

  • Üks asi on anne, sest mitte igaüks, kes pliiatsi kätte võtab, ei taba joonega olemuslikku ja Gori puhul oli kindlasti tegemist inimesega, kellel see anne oli. Poliitika ja ühiskonna kõverpeeglisse paigutamine viib paratamatult võimu ja vaimu vastuollu ja totalitaarses režiimis, olgu Stalini või Hitleri oma.
  • Aga miks nalja just totalitaarses ühiskonnas tõsiselt võetakse, ongi see, et totalitarism esiteks annab tohutult naljale ainest. Teiseks võim käsitleb ennast nii tõsiselt, et tema üle ei tohi mingit pilget ega muiet olla. Nõukogude võimu puhul see läks absurdini välja, Leninit tohtis joonistada ainult teatud väike valik usaldusväärseid joonistajaid.
  • Kunagi oli ERR-il selline meelelahutusportaal nagu Menu ja seal ilmus mingi följeton, et mina käisin kuskil lapse sünnipäeval ja sõin või varastasin pitsa ära. Võib-olla konteksti arvestades oligi naljakas, aga natuke punnitatud. Ma oleksin följetoni kirjutaja Oskar Lutsu juurde õpipoisiks saatnud. Kui sa valgusvihus või rambivalguses liigud ja tegutsed, siis paratamatult satud kas laulu või pilapilti.
  • Valimistel me peame olema väga nõudlikud ka iseenda vastu ja aru saama sellest, et nendel valimistel võib see väike krõks, see udusulg, mis kaameli selgroo murdis, ära käia. Nii kurb kui see ka ei ole, põhimõtteliselt me võime vabalt minna diktatuuri, kui me teeme valesid valikuid. See on juba kõigis programmides ja seinalehtedes kirjas, kes viitsib süveneda, see näeb seda. Et seda vältida, tuleb hoolega oma häält anda.
  • Ma arvan, et kui Maljuta Skuratov Ivan Groznõi korraldusel siin märatses, oli elu palju raskem. Ka ei maksa unustada, et nõukogude ajal oli elu vägagi palju trööstitu, kuigi teistel põhjustel. Muidugi võib alati tunduda inimesele, et nüüd on see maailma kõige raskem aeg, kui mina pean nende küsimustega rinda pistma. Aga tegelikult meil ikkagi, natuke nagu narrilt kõlab, aga tegelikult pole kunagi nii hästi olnud jõukuse poolest, stabiilsuse poolest. Nii et viriseda oleks patt. Eesti Vabariigil on tegelikult suhteliselt hästi, arvestades olemasolevat inimkapitali ja huumorimeele taset.
  • Ei, minu eesmärk ei ole vigu teha ja nüüd võib-olla on vigade limiit täis. Nagu korvpallis öeldakse, et mängib veapiiriga.
  • No õpetaja peab olema ju eeskujuks. Aga õppust on õpilasel võimalik võtta ka siis, kui talle halb eeskuju õigesti ära seletatakse.
  • Ma ütlen ilma igasuguse irooniata, et ma olen väga positiivselt üllatunud, kui toredad õpilased on selles koolis, kus mina õpetan ja sellest ma teen üldistused, et teistes koolides peab sama olukord olema. Nad tahavad teada, nad on väga hea saavutusvõimega, kui nad võtavad omaks selle, et nüüd me seda teeme.
Aga mis on neile raske ja meile ka, on see, et minu hinnangul inimkond oma mitmetuhande aastase ajaloo jooksul on esimest korda olukorras, kus muna õpetab kana. See tähendab seda, et kui vanasti ema õpetas, et kuidas kitselt piima saada või isa õpetas, kuidas vikatit luisata ehk ellujäämiseks vajalikke oskusi, siis praegu mina ei saa neile õpetada, mida mingi äpiga on kasulik teha, aga nemad mulle, oi kui palju ja kuidas veel saavad.
  • Nüüd ei ole enam midagi teha, ma väga hindan sõber Tõnis Lukase püüdlusi õpetajate palka tõsta, aga see on väiksem isegi kui inflatsioon. Selles mõttes majanduslikult on see mõttetu. Eesti koolile antakse praegu sellega nagu palliatiivset ravi, mis on väga humanistlik, vähem valusam, aga surma sa sellega ära ei hoia. Nii kurb kui see ka ei ole - kool senisel kujul ja seniste õpetajatega vananeb nii kiiresti ja ilma noorte inimesteta...
  • Me võime öelda, et päästeametnik ja ja meditsiiniõde, kõik teevad veelgi vastutusrikkamat tööd, aga küsimus on selles, et kogu aeg inimestel on olnud vaja kooli selleks, et teadmisi ja oskusi, mis ei ole kaasa sündinud, vaid neid tuleb teatud viisil kasvavale inimhakatisele edasi anda. Me oleme kolmkümmend aastat leidnud, et nad teevad seda missioonitundest. Nii ongi tehtud. See ei ole mingi saladus, et mina ei ole koolis kõige vanem õpetaja, kuigi ma olen juba vana inimene.
  • Ma ütlen ausalt, et Tallinnas mina oma normkoormusega õpetajapalgaga ära ei elaks. Ma jääks iga kuu miinusesse.
Ja kui ma oleks noor inimene, tahaksin eluasemelaenu, siis panga turvasüsteemid hakkaks huilgama, kui kooliõpetaja läheneb pangale, sest esimene tehisintellekti reaktsioon on, et nüüd tuleb pangaröövel.