Irina Raud

Irina Raud (aastani 1971 Irina Luhtein; sündinud 29. juulil 1945 Tallinnas) on eesti arhitekt ja õppejõud.

Artiklid

Kummalisel kombel peame ikka ja jälle meelde tuletama, et inimese rahulolu linnaruumis peab olema lähtepunkt ka praeguses linna arengus, olgu siis tegu kas ajaloolise või uudse ruumiga.
Avaliku ruumi taastulek ja selle loomine kui eesmärk omaette on Euroopas olnud kuum teema juba mitukümmend aastat. Ikka ja jälle keskendutakse küsimusele, kuidas kaotatud või olematut avalikku ruumi tagasi võtta, laiendada või ka luua. Arhitektid ja linnadega tegelevad sotsiaalteadlased tõdevad, et suured kaubandus- ja vabaajakeskused on hävitanud või hävitamas traditsioonilisi linnasüdameid. Uute keskuste sisetänavad on kaaperdanud linnade ajaloolise avaliku ruumi ja keskuste omanikud kehtestanud seal oma käitumisreeglid. Kogukonnaliikumise tärkamise ja aktiivsuse tulemusel on linnade avalikku ruumi hakatud taas elustama ja tagasi võtma.
Avaliku ruumi muutuseks võib pidada ka nn tänavaruumi festivaliseerimist: avalikku ruumi ja tänavale on toodud kino, teater, sport jms. Selline tegevus on jõudnud linnade visiitkaartidele ja mis resoneerib üha tihedamini nii kohalikus kui ka rahvusvahelises linna kuvandis.
Avaliku ruumi arenemine ja kujundamine pole aga ainult linnade konkurentsi tulemus. Selle teemaga tegelemises on näha linna arengu peegelpilti, s.o linna arengu peegeldust.
Jätkusuutlik linn tähendab seda, et linnaosa või kvartalit saab kohandada vastavalt muutuvatele vajadustele.
Lugematuid kordi päevas mõjutab linn meie meeleolu, paneb meid ikka ja jälle olukordadesse, mis mõjutavad meid füüsiliselt ja psüühiliselt; meie käitumine, tegevuse aktiivsus ja kiirus sõltuvad ümbritsevast ruumist. Mõned tunnevad end väga hästi aktiivses, muutuvas linnas, teised, vastupidi, saavad sealt ainult halbu muljeid.
Turg on keskkond, kus tunneme end vist kõige vabamalt. Oma kogemusest tean öelda, et turul saab iga müüjaga väga kergelt jutule ning nalja visatagi pole patt. Kui müüjalt küsida, kas need kirsid on Ungarist ja saame vastuseks: "Mis sul sellest, kas tahad nendega ungari keeles rääkima hakata?", siis me ju ei solvu, saame hoopis südamest naerda. Selline küsimus ja vastus kaubanduskeskuses mõjuks hoopis teisiti. Turul oleme täiesti vabad, osa avalikust ruumist. Seda turuplatsi fenomeni kasutatakse ka nüüdisaegses arhitektuuris, näiteks kavandatakse koolimajale keskne kogunemisplats, kus kõik saavad end tunda vabalt, osana tervikust.
Tallinna keskosa tervikliku ettekujutuse omas ajas ja unistustes pani paika juba 1983. aastal kinnitatud keskosa planeering. Uskumatu, et möödas on 34 aastat ja midagi analoogset pole kõrvale panna.
[1980. aastatest:] Näiteks ehitati Olümpia hotell, mis pidi olema osa uuest linna teljest, mis kulgeks hotellist Estonia teatrini, uue spordikompleksini ja uue raudteejaamani. Ent noorte arhitektide korraldatud seminaridel ja mõttekodades vallandunud kriitika survel tunnistati planeering Tallinnale sobimatuks ning põhjendamatult radikaalseks, sellele heideti ette olemasoleva linnaruumi eiramist. Vastuvõetamatuks peeti linna keskosa arengu määramine suundadel, mida pole kunagi olnud, ning viisil, mis inimmõõtmelise ja hubase linnaruumi asemel kavandas Tallinnale mitteomaseid avenüüsid.
Tallinnal on potentsiaal kujuneda linnaks, kus saab teoks palju unistusi. Rotermannis on see õnnestunud kõige enam. Kvartali sees on tekkinud huvitav ja aktiivselt kasutatav ruum, kuid seda ümbritseva keskkonnaga on kvartalil nõrk side.
Linna keskuse sidususe puudumise eest ei saa panna vastutama erainvestoreid, selle eest peab hoolt kandma kohalik omavalitsus. Telliskivi kvartali areng on olnud stiihiline ja põhinenud erainitsiatiivil. Sossi kvartal võiks olla üks atraktiivsemaid Tallinna arendusi, kuid juba aastaid ei toimu seal midagi. Millest see arengupeetus? Ala arenguvõimalusi on kirjeldatud Sossi struktuurplaanis, kuid täiesti arusaamatul põhjusel on linn otsustanud arengualasid ühendavast tänavavõrgust loobuda ja jätta tänavad eraettevõtte hallata. Seal arengupeetuse põhjus peitubki. Kui hoonetele ligi ei pääse või see sõltub kellegi suvast, mitte linna, s.t avalikust huvist, siis on midagi väga valesti.
- Irina Raud, "Arengueesmärgid paika", Sirp, 31.03.2017

Intervjuud

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) arhitektuuriõpe, mis taastati 1992. aastal, oli kaua keskpärasel tasemel. Viimastel aastatel on neil olnud häid õppejõude ja tase on tõusnud, kuid mina ei kujuta ette ühtegi organisatsiooni, sh ülikooli, millel puudub ambitsioon õpetada enamat kui näiteks arhitekti abilisel vaja. Ma olen üle 20 aasta olnud arhitektuuribüroo juht ja meil ei ole ühtegi abilist, on arhitektid. Kunagi oli jah arhitektil vaja abilisi, kes teeksid tema joonistest koopiaid jms, aga tänapäeval teeb selle töö ära tehnika.
Eestis on meil pilt selge, seega, kui mul on valida, kas palgata Eestis või kuskil mujal õppinud arhitekt, eelistan ma kindlasti esimest.
Ma tunnen päris hästi Saksa arhitektuuri haridussüsteemi. Paljud sealsed suured koolid ei taotlegi akrediteeringut, sest neil on endal hea kuulsus ja nad ei vaja seda. Arhitekti puhul pole kõige olulisem see, mis diplomil kirjas, vaid tema tööde portfoolio, mille põhjal saab kohe aru, mis tasemega ta on.
Arhitektuuri puhul on ka nii, et kui doktoritööd hakkab kirjutama otse magistriõppest tulnud noor, siis vähemalt mina tema teadustöösse ei usu. Doktoritöö peab ikkagi põhinema mingil kogemusel. Selleks, et jõuda tasemele, kus Eesti arhitektuur oleks oma renomee poolest võrreldav näiteks Soome omaga, pole vaja teadustöö osa laiendada. Süvendada küll, aga erialaoskused on ikka kõige olulisemad. Ega ju inimene, kes lõpetab magistrikraadiga ülikooli pole ka veel valmis arhitekt.
Oluline pole mitte teadusartiklite avaldamine, vaid looming. Ideaalne õppejõud peab olema ise hea arhitekt, sest üliõpilane tahab sidet siin ja praegu toimuvaga. Ühtlasi peab tal olema aega end tudengitele pühendada, sest arhitektuuriõpe on väga individuaalne.
- Irina Raud, intervjuu: Ott Karulin, "Irina Raud: "Ühes väikeses riigis peabki erialainimesi rohkem olema"", Sirp, 19.06.2014

Tallinn võiks tulevikus ikka rohkem linna moodi välja näha. Linna keskel on praegu mõttetuid tühimikke, mis võiks täis ehitada. Siin võiks olla rohkem intensiivsust ja tugevust. Vanalinn on meil olemas ja seda ei muuda miski. Miks ei võiks siis linna sees muid asju olla. Näiteks kõrghoonestust. Linn ongi ju huvitav, kui ta on erineva ilmega.
Ma võtan endale hea meelega probleemseid töid, sest see on huvitav. Kuid kui mulle miski tellimuse juures ei istu, siis ma ütlen lihtsalt ära. Ja seda tuleb päris tihti ette. Kui ma aga töö vastu võtan, siis ma pean loomulikult arvestama tellijaga. Kui keegi läheb rätsepa juurde ja tahab uut ülikonda, siis vaevalt ta on rahul, kui talle selle asemel ainult lips tehakse.
[A]rhitekt ei saa ju kõiki naabreid omavahel lepitada.
Kakskümmend aastat tagasi nägin ette Rotermanni kvartali kasutuselevõttu ja selle väärtusi, siis ei huvitanud see kant kedagi ja mind naerdi välja. Ja kui ma vaatan tagasi, siis olen rahul kõigi oma tehtud töödega, ükski neist pole ebaõnnestunud.
- Irina Raud, intervjuu: Riho Laurisaar, "Arhitekt Irina Raud täidaks kesklinna tühimikud kõrghoonetega", EPL, 28.08.2004

Välislingid