Island

Proosa

• Katsusin ka natuke parandada seda "Imede saare" kaanepilti - mis on Islandi kaart!
  • Karl Ristikivi, Päevaraamat, 15. 3. 1964

• Mulle meeldib süvenemine vanemasse kirjandusse ja käsikirjadesse. Olen palju tegelnud saagadega. Nüüd aga tahaksin tulla tagasi kaasaaegsema kirjanduse juurde, sest saagade kommenteerimine, nimeregistrite tegemine - olen joonistanud oma käega isegi Islandi kaardi, et neid nimesid kuidagi paika panna -, kõik see meenutab vahetevahel raamatupidaja tööd.
  • "Arvo Alas toob Skandinaavia Eestisse". Intervjuu Rein Veidemannile. Postimees, 20. märts 2003

• Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27)
• Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28)
  • Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud Ita Saks. LR 18/1996

• Me hulgume laiadel tühjadel tänavatel, joome kohvikus kohvi ja äratame viie ülejäänud kliendi tähelepanu. Ma küsin kohviku tüdrukult inglise keeles, kus on tualett, tüdruk tormab kabuhirmus kööki ja ei tule välja seni, kuni lahkume. Külas ei kasva ühtegi puud, maju on hõredalt, pilk ulatub silmapiirini. Aga mu mure peab kuidagi murtud saama. Pentti peab tänaval vahti, kuni ma aasanurgal kükitan. Tema meelest on olukord nõme, aga mis mees sellest teab.
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 123

• [Karin:] Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kapteni hääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. Ta oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kae­tud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.

Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilo­meetri kõrgusel lendas.

• Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015, lk 6

• Näiteks, kui Islandi ilmaennustus ütleb, et vihma tõenäoliselt ei tule, aga natuke tuuline on, siis tuleb igaks juhuks veekindel skafander selga panna, sest tuul on ilmselt selline, mis viib minema. Ning raudselt sajab, kuid mitte niisama, vaid alt üles.
  • Annika Lõhmus, "Passist reispassini". Pärnu, 2017, lk 205