Mine sisu juurde

Johanna Jolen Kuzmenko

Allikas: Vikitsitaadid

Johanna Jolen Kuzmenko on Eesti kunstiteadlane ja kriitik.

Artiklid[muuda]

  • Vaatamata ruumikitsikusele on noorte arhitektide osa TASE näitusest üks huvitavamaid, sest tudengid tegelevad agaralt ruumi mõtestamisega ning eksponeerivad visioone ümbritseva keskkonna paremaks muutmise võimalustest. Viimasel ajal on avaliku ruumi küsimused tõusnud rohkem päevakorda ja on lootustandev näha, et arhitektid mõtlevad ruumilise keskkonna loomisele laiemalt, mitte ainult hoonekeskselt.
  • Täispunktid külastajasõbraliku kujunduse eest, sest kui näituseruumis on mugav olla, siis paratamatult tekib tahtmine seal kauem viibida. See on midagi, mille peale peaksid kõik näitusetegijad aktiivselt mõtlema.
  • Kõige kohaspetsiifilisem teos on Katariin Mudistil, kes sättis üle EKA väiksemaid ja suuremaid telliskiviseinu ja nende juppe. Kõige parema ja kõnekama kohavalikuga on otse peaukse ees asuv sein, mis blokeerib üht osa sissepääsu juures. Millest võib sein kõneleda? Müür kui blokeering, mis nii kaitseb kui ka tõrjub. Müür kooli sissepääsu juures on intrigeeriv, sest EKA on üldiselt üks suletud iseloomuga hoone. Ajuti on isegi kooli peauks lukus, sisse pääseb ainult kaardiga või uksekella vajutades. See on erinev näiteks Tallinna Ülikoolist või TalTechist, kuhu on võimalik vabalt sisse kõndida.
  • Kui üldiselt tundus, et tudengid tegelevad igavikuliste teemadega, sekka keskkonna- ja jätkusuutlikkuse teemat, siis ühe erandina torkab silma Mathias Väärsi, kes otsustas korraldada aktsiooni "Tahan osta kiirabiautot", mille raames sõidab ta rattaga Narvast Ukrainani. Tema teekonda saab otse jälgida nii veebilehelt kiirabiauto.elektron.art kui ka EKAs kohapeal ekraanilt. Ta on võtnud lihtsa ja selge lähtepositsiooni, sest tahab aktsiooniga näidata, kui lähedal Eestile sõjategevus toimub.


  • Ma ei ole kindel, kas kunsti abil saab maailma päästa, aga kui kasvõi mõni omadega ummikusse sattunud nooruk satub sellele näitusele ja saab sealt juhtlõnga abi saamiseks kätte, siis on näitus minu silmis korda läinud. Mis teeb selle väljapaneku eriliseks? Vaarik tõi galeriisse erimeediumites teosed, mis valmisid koos Tapa, Kaagvere ja Kõpu lasteasutuste elanikega. Eksponeeritakse kollaaže, maale, joonistusi, videot ja installatsioone, mis kõnelevad noore sisemaailmast.
Lasteasutustes elavad nn keerulised noored, kes saavad kahjuks seal viibimisega negatiivse sildi külge. Inimesed, kes teavad neist koolidest, annavad noortele automaatselt hinnangu. Välismaailma poolt sildistamine võib aga mõjutada kogu ülejäänud elu. Kui väljast tuleb signaal, et sinuga on midagi valesti või halvasti, siis mis tunde see inimeses tekitab? Vaarik annab oma näitusega neile noortele hääle.
  • Peale valusate fraaside on ka positiivsemaid noote ning näituse enda pealkiri – "Hoia mind kaisus" – kutsub üles hellusele ja märkamisele. Embamine, oma pea kellegi õla najale toetamine aitab trööstitus olukorras tuge saada ning rahuneda. Näituse pealkiri toob meelde Tamara Luugi kureeritud näituse pealkirja "Olge te hoitud ja armastatud". Olla hoitud ja armastatud, kas see pole mitte üks maailma parimatest tunnetest? Kindlasti leidub neid, kelle jaoks see nõnda pole, kuid mulle tundub, et rohkem on inimesi, kellele kaisus olemisega seondub turvatunne ja lohutus, et oma mures ei olda üksi.
  • Kui vanasõna "Jagatud mure on pool muret" võib mõjuda liiga lihtsustavalt, ei tasu piinavate mõtete jagamist ja enda tühjaksrääkimist ometi alahinnata. Üks oluline nüanss oma muredest jagusaamisel on siiski professionaalse abi otsimine. Kui esimeste turvaliste sammude otsimine võiks olla lähedastega rääkimine, siis hädaolukordades peaks kiiremas korras pöörduma vaimse tervise professionaalide juurde. Kahjuks pole see lihtne, sest järjekorrad on pikad ning abi on koondunud suurematesse linnadesse.
  • Vaimse tervise hädasid on palju ja mõnele neist on eriti keeruline abi leida. Näiteks toitumishäiretega tegelemine on Eestis masendavas olukorras, sest vastavate probleemidega tegelemise kompetents on vaid Tartus. Ja ka Tartu psühhiaatriakliinikus on statsionaarseid kohti vähe. Kuidas saab see võimalik olla, et terve Eesti peale on vaid Tartus söömishäire eksperdid? Kui vaimse tervisega tegelevate asutuste suurt pilti vaadata, siis on mõistetav, miks paljud noored abita jäävad.
  • Psühholoogi ja psühhiaatri poole pöördumine nõuab ka julgust, sest hädas inimesed võivad olla oma mustade mõtetega nii sassis, et selle puntra lahtiharutamine tundub võimatu. Et professionaali juurde jõuda, võib vahel vaja minna teise inimese abi.
    • Johanna Jolen Kuzmenko, "Kaisus olemise kiituseks", Postimees, 14. märts 2022 (Marta Vaariku näitusest "Hoia mind kaisus" Vabaduse galeriis)


  • Kuna tegu on külaliskorteritega, kus peatuvad lühiajaliselt paljud inimesed, teeb Mudist videos tähelepanekuid nii viimaste üürnike kohta kui ka koristajaameti enda kohta. Viimase võiks võtta kokku küsimusega: "Mida tähendab olla koristaja?" Mis tunne on teha tööd, mille vastu pole vähimatki isiklikku kirge? Kui töötegemise eesmärk ongi vaid endale elatist teenida ning see ei paku eneseteostusvõimalusi, siis millest ammutada jõudu, et tööle minna?
  • Mudisti mõtisklustest koorus välja sügav tülpimus oma töö suhtes. Kunstnik võrdles korterite koristamist mängimisega, sest ta justkui loob muljet puhtusest, kuid tegelikult teeb vaid täpselt nii palju, et jääks mulje puhtast ruumist. See mulje loomine on mõistetav, sest kui suure koristamistuhina käigus saabki nautida läikimalöödud puhast ja klaari ümbrust, siis töö jaoks koristamisega Mudisti arvates seda tunnet ei teki.
  • Oma töö viljade nautimine – ükskõik mis kujul – on vajalik selleks, et säiliks entusiasm töö vastu. Muidu on ainult lõputu voodipesude vahetamine ja küsimused sellest, miks peaks keegi panema Voimixi sügavkülma ning miks jäetakse oma aluspesu samasse kummutisahtlisse maha.
  • Üks video intrigeerivamaid momente oli, kui Mudist ütles, et tema ka reisil olles ei mõtle sellele, et keegi pärast tema järelt koristab.
Mulle oli see üllatav, sest eeldasin, et kui ta on kokku puutunud külaliskorterite puhastamisega, siis on ta eriti teadlik ja arvestav selles osas, milliseks ta oma puhkamispaiga jätab. Samas, ehk pakub selle peale mitte mõtlemine vajalikku puhkust töisest tülpimusest. On arusaadav, et viimane asi, mille peale reisil aktiivselt mõelda, on see, kuidas keegi tema järelt koristab.
  • ...kuidas on igapäevaelus lood nähtamatute kohaolijatega? Mida toob kaasa koristaja­ameti alaväärtustamine? Peaks olema ju selge, et pinnad ja ruumid ei saa maagiliselt ise puhtaks – üldiselt on selle taga inimese nähtud vaev. Koristaja tööd hindamata on keeruline empaatiliselt enda ümbrust korras hoida, sest kui koristaja on nähtamatu, siis kuidas saab temaga arvestada?
  • Sisutiheda videoteose kõrval mõjuvad kahel teisel ekraanil jooksvad fotod kunstnikust korterites justkui taustana. Fotod rõhuvad korduvusele, sest piltidel on ühed ja samad kohad ning tüdinud ilmega Mudist. Aja möödumine süvendab rõhuvat tülpimust, sest mida aeg edasi, seda suurema vastumeelsusega kunstnik neidsamu linu vahetab. Nagu Sisyphos, ainult et Mudisti kiviks on lõputu must voodipesu.