Ka pahtunud talupojahinge tungis vabaduseihk. Aga tema vabadus oli maa, ja tema vaenlane - mõisnik. Mõisnik elas rikkalt talupoja kulul, mõisniku maad ja rikkust ei suutnud keegi arvata, keegi mõõta. Talupoeg aga pidi leppima väikese maaribaga, mis teda vaevu ära toitis. Mõisnikkudelt on tarvis see maa võtta ja jagada talupoegadele!
Niisugune oli väikeste raamatute tuum ja vabadusjutlustajate õpetuste sisu. Nii mõistsid seda talupojad. Nad võtsid ja põletasid maha mõisad ja mõisniku rikkuse - vilja. "On mõis maatasa tehtud, saab talupoeg maad, vabadust ja rikkust."
Valitsus saatis karistussalgad ja talupojad tehti taltsaks; mässajad pisteti vangi, saadeti Siberisse ja mõisa kahjud maksis valitsus.
Peksu järel kummardasid talupojad veel sügavamalt oma mõisniku, härra ees ja sõid nagu ennegi oma igapäevast leiba, saadud kitsalt mullaribalt, jõid kuus korda päevas teed, aga pühapäevadel ja pühade ajal maitsesid viina ehk puskarit, riidlesid, kaklesid ja olid oma eluga rahul. Rahurikkujatest, mässukülvajatest andsid nad valitsuse agentidele truult teada. (lk 12)
Maal alustasid karistussalgad oma jälki tööd. Kõneldi, et neist võtsid osa ka mõisnikupojad. Igatahes kirjutas Tallinna saksa leht ise sellest halvakspanevalt.
Karistussalkade juhtidena olid tuttavad: Orlov, v. Sivers ja Bezobrazov.
Sõjavälja kohtu kätte langes eestlastest maaharitlasi, ärksamaid peremehi ja seltside tegelasi. Ka maalt olid juba revolutsioonilisemad tegelased põgenenud. Paigale jäid rahulisemad, passiivsemad, ilmsüütumad. Mõisnikud ja pastorid valmistasid karistussalkade juhtidele punased nimekirjad, hinnates isikute süü suurust ja tähtsust oma südametunnistuse järgi. Nende nimekirjade põhjal karistati. Sel puhul õiendati sõjakohtute abil ka oma isiklikke arveid ja väikesi tülisid.
Äraandjaid ja vabatahtlikke nuuskureid, kes tahtsid oma elu päästa ja ülemate armu sellega võita, leidus küllalt.
Kes mõisteti surma, kellele määrati vitsahoobid. [---]
Ka revolutsioonitegelaste ilmsüütuid sugulasi ja omakseid karistati. Advokaat Teemandi vana isa maja Hageris põletati kõige kraamiga maha. Ainult seepärast, et ta oli Teemandi isa. Teemandi tädipoeg, poliitiliselt erapooletu vaikne noormees lasti maha ja vanemad viskas mõisnik rendikohalt. Talupoegadel keelati surma ähvardustega vanakesi oma ulualla võtmast. Noormehe isa kaotas mõistuse.
Õudne ja jälk oli ka karistussalga ülema von Siversi käitumine Viljandis. Ta asetas inimesed haua veerde ritta ja siis laskis nad otsekohe hauda. Kes veel end liigutas hauas, selle elu lõpetas ta ise revolvriga.
Need olid kurvad, jälgid, õudsed ajad. Kui koguda kõik pisarad, mis sel ajal kodumaal valati, siis muutuks ka meie maa tuhande järve maaks. (lk 70-71)
Väljas valitses terror, aga vanglamüüride vahel kestsid kodanlikud vabadused - sõna-, koosoleku- ja revolutsioonilaulude laulmise vabadus. Meid taheti vähehaaval harjutada endise lõaga. See kinnitati meie kaela ettevaatlikult, samm-sammult. Äkiline tõuge oleks revolutsionääri närvidele liiga teinud, ilmaaegseid sekeldusi sünnitanud, rumalaid mässe provotseerinud. Stolõpin oskas tange pikkamisi koomale vedada. Surma ja verega oli vaja inimesi harjutada: alustada üksikute surmamõistmise juhtumitega, kuni lõpuks ei suutnud surmamõistetute nimestikud enam kellegi verd tarretama panna, ei kedagi üllatada.
Ainult meie Balti karistussalgad armastasid mässu mahasurumiseks reklaami ja see ärritas ilmaaegu inimesi. Nad külvasid oma toore peksuga igavese tasumise idusid rahva hinge. Vaen sakslaste vastu sai uut toitu, kuristik kisti laiemaks.
Ainult meie vangis olime heas tujus ja uskusime revolutsiooni kestvusse, Venemaa tõsisesse pöördesse. Uskusime, et meie vangis viibimine kestab ainult mõne nädala, kõige rohkem paar kuud. Siis oleme vabad jälle!
Ka karistussalku me ei kartnud. Siiski tungis üks õudne kuulujutt müüride vahele. Põhja-Eesti karistussalga ülem Bezobrazov olevat valinud endale mõned ohvrid Tallinna vangide seast, muuseas Otto Sternbecki, Amalie Undi ja minu. Teistele, vähem kuulsatele, valmistatud vitsad. Need vitsad toodud juba vangihoovi. Kohalik kindralkuberner aga keelanud selle draama ja nii olla me pääsenud surmast. Rahvahulk aga oodanud meid mitu korda tänaval, et meid viimsele unele saata. Koguni Peterburi lehtedest lugesin sest vereteost, mille ohvriks mind ennast kirjeldati.
Meie aga püsisime oma optimismis: uskusime muretult inimesse ja ka vaenlase headusse. Ei suuda usumäratsejat ükski vägi heidutada. Ta ei kaota oma usku seni, kui usk tema enese turja veriseks oli peksnud. (lk 72-73)
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
