Katja Novak

Katja Novak (Kateryna Botnar; sündinud 27. mail 1998) on Ukraina-Eesti tõlkija ja luuletaja.

Intervjuud

Ukrainas on paljusid sõjanähtusi hakatud nimetama argisõnadega, näiteks raketiheitjaid lillede järgi.
Meil on ju ka ukrainlased, kelle emakeel ei ole ukraina keel, vaid vene keel ehk siis algusest peale kakskeelsed inimesed, ja osa neist on läinud meelega ainult ukraina keelele üle.
Halõna Krukil on ühes luuletuses selline mõte, et lapsed, kui nad on kuskil kodust kaugel, välismaal, joonistavad väga palju oma kodu, aga ta tahab näha oma kodu, mis ei oleks joonistatud.
See sõda elab meie sees. See tundus nii rumal, näiteks näokreemi näole panna, mis selle mõte on, mida ma teen, või ma teen süüa ja mõtlen, et võib-olla Ukrainas rindel ei ole keegi täna söönud.
Eesti on väike ja kui sinu sõber Olev või Kalev läheb vene või inglise keelele üle, siis sa tunned seda ja ütled talle midagi. Ukrainas on see märkamatum.
Ukrainlastel, kes on lapsest saadik kakskeelsed, on need kaks keelt võrdsemas positsioonis nende peas ja nad lähevad ühe keele pealt teisele üle nii märkamatult, see pole sama kui see, et idavirulane võib-olla ei oska väga hästi eesti keelt või ei julge aktsendi või sõnavarapuuduse tõttu eesti keelt rääkida.
Sellepärast on oluline hoida praegu seda Ukraina-keskset suhtumist, käsitlust, et meie lähtepunkt oleks alati Ukraina oma rahvuslikus, kultuurilises või mis iganes mõttes.
See on hirmus, kui palju häid projekte ja ettevõtmisi on aset leidnud selle aasta jooksul just selle sõja tõttu, need on suured ja olulised saavutused, aga nende üle ei saa otseselt rõõmu tunda, sest see kõik juhtub praegu sellepärast, et üks vaene riik läks teisele kallale.
- Katja Novak, intervjuu: Maria-Lee Liivak, "Ukraina tõlkija Katja Novak: sõja valguses tundub näiteks näokreemi kasutamine nii rumal", Klassikaraadio "Loomingu Raadio"/ERR, 28.03.2023

Artiklid

Kui me ei hoia ennast kursis sellega, mida ja kuidas teised mõtlevad, siis oleme küll riskigrupis. Miks? Sest me loome endale filtrimulli samamoodi nagu Venemaa propaganda pooldajad. Inimene otsib alati viise, kuidas suhelda teiste sarnaselt mõtlevate inimestega. Ja see on loomulik, kuid kommunikatsioon ei pea sellega piirduma. Filtrimull on minu meelest peaaegu sama ohtlik kui teadmatus, ükskõiksus ja suletud inforuum. Sest filtrimull ongi suletud inforuum, kuid mitte väljast, vaid seestpoolt.
Pärast Venemaa rünnakut 2014. aastal on ilmunud rohkelt müüte Ukraina ja ukrainlaste kohta, nagu näiteks, et ukrainlased joovad imikute verd. Loomulikult on see Venemaa propagandamasina toodang, kuid mitte kõik müüdid ei ole niivõrd ilmselged ja absurdsed nagu eelmainitud. Paljud müüdid "käsitlevad" just keeleküsimust Ukrainas. Seoses sellega levivad erinevad väärarusaamad, näiteks, et venekeelsed ukrainlased ei saa omandada kõrgharidust Ukrainas.
Vladimir Putin on aastaid valmistanud ette sissetungi Ukrainasse. Propagandal on olnud omaette oluline roll selles, sest selle abil on püsivalt ja lakkamatult eksitatud Venemaa elanikkonda ning venekeelseid Ida-Ukraina elanikke. Selleks, et sissetung oleks edukas, oli vaja esmalt vallutada inimeste ajusid.

Alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal hakkas sõda aktiivselt käima ka inforuumis. Iga sõnum loeb, ja Ukrainale tuli kindlustada oma infoväli ja luua kindlaid Ukraina poolseid sõnumeid ja narratiive. Seniajani on see minu arvates õnnestunud.

Peale infosõja peab Venemaa ka kübersõda, mis käib käsikäes Venemaa propagandamasinaga. Häkkerid ja meedia töötavad koos – niipea, kui Ukraina asutused on rünnaku all, on see info juba uudisena jõudnud Venemaa meediasse. Hiljuti juhtus isegi nii, et rünnak oli ebaõnnestunud, kuid vastav uudis oli siiski juba avaldatud.
- Kateryna Botnar, "Sotsiaalmeedia mõjust infosõjani", Eesti Rahvusraamatukogu blogi, 5. aprill 2023

Asusin seda artiklit kirjutama sooviga näidata ukraina kirjandust loomulikus loomingulises valguses. Ronisin arvutiga koguni voodisse. Ukraina kirjanduse suurkujusid ei ole nagunii võimalik mahutada pooleteise tunni pikkuse ettekande raamidesse ega kahele ajaleheküljele. Ja kas peakski? Vahest tohib nad rahule jätta ning võõramaa keeles kirjutatud raamatutest niisama natuke juttu vesta.
Ühelt ukraina autorilt kuulsin, et mitte keegi ei loe Tarass Ševtšenko luuletusi nii nagu tema. Sest tema on samas kandis sündinud. Kui nad juhtuksid olema kaasaegsed, siis nad oleksid naabrid. Ševtšenko keel heliseb temas kui mõõtmatu kodumaa-armastus. Nii ka minus – olen ukraina kirjandusse armunud ning see kajab loodetavasti vastu ka siinsest tekstist. Loodan väga, et mu artikkel on vaid algus, et ukraina kirjanduse üle arutletakse ka edaspidi ning selle järel tulevad täiendused ja lisad ja mis kõik veel. Sest ukraina kirjandus on niivõrd mitmekihiline.
Kas Tarass Ševtšenko (1814–1861) armastas samuti voodis pikutada ja oma mõtteid mõelda? Ilmselt küll. Nagu inimesed ikka. Võib öelda, et olen koos Ševtšenkoga üles kasvanud. Osalesin alates viiendast klassist oma kodulinnas temanimelistel kirjandusvõistlustel, iga kooliastmega läksid ülesanded keerulisemaks, iga aastaga lugesin rohkem ja rohkem tema elukäigu kohta. Arvan, et meist oleksid võinud saada sõbrad.
Ševtšenko kaasaegsed on meenutanud, et ta ilmus tihtipeale seltskonda valges ülikonnas ja kaabuga. Millest ta mõtles ja unistas? Üks ta unistusi oli kindlasti kirsiaed, oma maja kõrval, kuskil Ukrainas. Arvatavasti valis ta isegi koha välja, kuid ei jõudnud sinna kunagi. Kirsiaed on ukraina kultuuris sama tähenduslik kujund nagu eestlastele õunaaed, samasugune igavese igatsuse sümbol.
Kogu ta elu oli vaid üks särav plahvatus, üks päev meie kõigi elus, mil oleme esimest korda avastanud endale tema luule. Minu silmis ei ole Ševtšenko mingi suure mütsiga vanamees, vaid kirglik noor inimene, kelle unistus ei olnud määratud täituma.
Lesja Ukrajinka (1871–1913) jõud ja vaim panevad inimesi tema elulugu ja loomingut ikka ja jälle uurima, ka meie ajal. Tema kuulsaimat luuletust "Contra spem spero" õpitakse koolis pähe ning need read ei haihtu mälust isegi aastaid pärast kooli lõpetamist. Kõige vajalikumatel hetkedel meenuvad inimestele just luuleread, eriti riimilised, on märkinud Tõnu Õnnepalu. "Contrat..." tsiteeritakse, trükitakse kandekottidele ja T-särkide peale, lauldakse ja võib-olla midagi veel, sellest ei saa kunagi küll.
Lesja Ukrajinkat kutsutakse esimeseks ukraina feministiks. Kirjanik ja tõlkija ei kartnud kirjutada naise nime all. Tõsi küll, ta kasutas pseudonüümi, ent naissoost. Raske haiguse tõttu oli ta koduõppija, kuid see ei takistanud tal selgeks saamast ligi kaheksat keelt. Lisaks inimkeelele leidub aga maailmas veelgi keeli. Loodus oli nii loomulik ja lahutamatu osa Ukrajinka elust, ükskõik kus ta ka ei elanud. Sündinud oli ta minu kodukandis, Põhja-Ukrainas.
Lesja Ukrajinka paljudest hüüdnimedest on levinuimad kaks: meie Lesja ja Prometheuse tütar. Nagu Prometheus, nii oli ka Lesja valguse tooja, ta oli paljus esimene ja paljudele tähtis. Mulle on olulisim siiski see, et ta kirjutas ukraina keeles, meie kodukeeles.
Rajametsa enda raamatukogus leidub palju ukraina autorite nüüdseks haruldasi luuleraamatuid. Nende hulgas on näiteks Mõkola Vingranovski (1936–2004) „Armastuse akna all“. Vingranovski on kuuekümnendate põlvkonna esindaja, armunud luuletaja, kelle loomingut iseloomustavad ometi pigem sügismotiivid kui kevadised kergemeelsused. Ta oli vaba ja uudne – võib-olla sellepärastki häiris tema esimene luulekogu parteid nii väga. Kas elu muutis ta kibedaks? Kas sellepärast sügis, kas sellepärast väikesed rõõmud? Ilmselt küll, aga ühtlasi oli ta samavõrra romantiline ja armunud – kellesse?
Veel üht autorit tahan vähemalt põgusalt mainida. Tema luuletused ilmusid Ukraina linnades seintele tihedamini, kui tulid trükist ta luuleraamatud: nii meie kui ka Harald Rajametsa kaasaegne Lina Kostenko (1930). Viimastel aastatel kirjutab Kostenko enamasti proosat, see mõjub aga samuti poeetiliselt.
Lina Kostenko on üks vähestest riimilise luule esindajatest Ukrainas, sest peavoolu traditsiooniks jääb siiski vabavärss. Ka nüüdisluule on pigem vabavärsi või proosaluule vormis. Lina looming on filosoofiline ja mõtlemapanev, ta sõnastab seda, mida igaüks meist on kunagi tundnud ja kogenud. Seepärast jäävadki ta luuleread nii kergelt meelde. Esmapilgul lihtsas armastusluuletuses avanevad järk-järgult uued kihid. Lina tähelepanelikkust väljendusviisi suhtes iseloomustab tõik, et ta parandas oma sõpru külastades nende raamatutes oma käega kohad, mille Nõukogude Liidu tsensuur oli ümber kirjutanud.
Eesti lugeja vajab ilmselt lühikest selgitust, mida peetakse ukraina kirjanduses silmas väljendi "mahalastud taassünd" all. Nimetus on üsna üheselt mõistetav: jutt käib uuest kirjandus- ja kunstipõlvkonnast, kes asus tegudele 1920. aastatel ning kes lasti 1930. aastate lõpus maha. Enamik neist tapeti 1937. aastal, nende ühishauad leiti hiljem Sandarmohi külas.

"Taassünd" kõlab lootusrikkalt – ja toona usutigi, et nüüd sünnib vaba ukraina kunst, millele on antud lõpuks tingimused hingata ja edendada.

Sel ajal arenes Ukraina NSVs mitu kirjanduskoolkonda, millest tegusaimad asusid Kiievis ja Harkivis. Viimases ehitati isegi nn Sõna maja (будинок "Слово"). Nimi viitab ilmselt sellele, et see ehitati kirjanike kooperatiivi raha eest ja kirjanike jaoks. Pealtvaates on majal ka slaavi S-tähe kuju. Taassünniautorid asusid majja elama 1930. aastatel. Sealsamas võeti nad hiljem ka kinni, piinati ja lasti maha. Hiljuti hakati majas tegema remonti: tapeedi ja vanade krohvikihtide alt avastasid elanikud juhtmekimbud, mida tõenäoliselt oli kasutatud pealtkuulamiseks … 2022. aastal maja tabanud Vene pomm tundub isegi "loogiline": hävitada püütaksegi ju nii vaba sõna kui ka Sõna, millest sai peaaegu sada aastat tagasi ukraina kunstikülluse ja vabaduse sümbol. Aga me ehitame selle taas üles.
Eesti kontekstis on taassünnipõlvkonnale hingelähedased siurulased või Noor-Eesti autorid, kes kirjutasid nii, nagu pole varem kirjutatud, uuel viisil, uutest teemadest. Nii nagu mõni siurulane jõudis Rootsi, põgenesid mõned selle ajastu ukraina autorid Euroopasse. Need, kes lahkusid kodumaalt 1920. aastatel, moodustasid Praha koolkonna. Need, kes põgenesid Teise maailmasõja ajal, lõid Saksamaa Fürthi linnas Ukraina Kunsti Liikumise. Selle liikumise abreviatuur ukraina keeles on MYR (Мистецький український рух) ehk MÜÜR, mis on ühtlasi sümboolne.
Iseseisva Ukraina ajal alates 1990. aastate algusest on ilmunud mitu mahalastud taassünni antoloogiat, vähem ja rohkem ununenud autorite nimedega. Nautisime neid kogusid vaiksetel, pisut nohiklikel pidudel ülikooli ühiselamus ja proovisime nalja pärast luuletuste abil oma tulevikku ennustada.
Miks on ukraina keel Ukrainas tähtis? Lisaks kõigile tõenäolistele argumentidele näitab see ka ühtsus- ja ühtekuuluvustunnet Ukraina aladel, kus kunagi polnud pikalt oma iseseisvat riiki, vaid elas rahvas, arenes rahva keel ja kultuur. Meie rahvustunne säilis paljuski tänu suulisele kultuurile – lauludele, rahvakalendri pühadele ja keelele, mida räägiti kodus. Selle peale kasvas alates XVIII lõpust uus kultuurikiht – kirjalik ukrainakeelne ukraina kultuur.
Kõjivis seisab alates XI sajandist Sofia katedraal, kus tegutsesid kunagi Ukraina ala esimene raamatukogu ja kool. Katedraali maeti omal ajal Kõjivi vürste ning selle müüridel on säilinud väga varajased grafitid. Enamik Sofia müüridelt leitud 7500 grafitist on kirjutatud vanas kirikuslaavi keeles, kuid mõned juhtuvad olema kõnekeeles – uurijate hinnangul on tegu näidetega iidsest ukraina keelest, mis oli kasutuses Ukraina vürstiriigis.
Sellepärast peetaksegi nii oluliseks esimesi ukrainakeelseid raamatuid, tekste ja lavastusi. Esimene kutseline ukraina näitetrupp alustas tegevust 1882. aastal Korüfeede teatris Kropõvnõtski linnas. Esimene näidend, mille lavastamiseks saadi Vene impeeriumi valitsuse nõusolek, oli Tarass Ševtšenko "Nazar Stodolja". See oli meie rahva ärkamisaeg, mil kirjutati ja lavastati meie enda n-ö koduses keeles. Puhas rõõm, mis ei kestnud kaua.
Alates Vene-Ukraina sõja algusest ehk 2014. aastast pööratakse ukraina nüüdiskirjandusele teistes kultuuriruumides rohkem tähelepanu. Suur osa sellest on sõjateemaline või on selle loojaks sõjaväelased. Meie võitlejate hulgas on igasuguse taustaga suurepäraseid inimesi – need, kellele kirjutamine oli osa ametist, ning need, kes on hakanud kirjutama üleelatu tõttu. Keda küll tänada selle uue autorite põlvkonna eest?
Ei saa öelda, et tõlgitakse palju, sest head kirjandust, eriti luulet, pole kunagi palju. Siiski on Ljubov Jakõmtšuki, Katerõna Babkina, Oleh Kotsarevi, Julia Musakovska, Ostap Slõvõnski, Ija Kiva, Alex Averbuhi ja teiste luuletused eesti keeles leitavad. Kas ukraina nüüdiskirjandus on naise nägu? Ei oska öelda. Kindlasti on aga nimetatute puhul tegu noorte autoritega, uudse kirjanduse eestvedajatega.
Elevust valmistab teadmine, et mõned ukraina raamatute tõlked on praegu valmimas ning lähiajal jõuavad eesti lugejateni. Nõukogude Liidu ajal tõlgiti ukraina kirjandust üsna palju, 1960. aastatel ilmus kuni 15 tõlkeraamatut aastas. Kas me jõuame kunagi taas niikaugele?
Eesti keelde kõige tõlgitumad ukraina autorid on Tarass Ševtšenko ja Mõkola Gogol, keda tuntakse pigem Nikolai Gogoli nime all. Gogol oli ukraina päritolu, kuid kirjutas oma elukoha tõttu vene keeles. Väitlus, kellele kuulub Gogol, on minu meelest mõttetu. Gogoli looming peegeldab tihti ukraina olusid ja kombeid, ta tekstid on emotsioone tulvil – kõik see väljendab ta ukraina iseloomu.
Olen ühes intervjuus öelnud, et meie võitleme, aga nemad sõdivad. See mõte libises üle huulte juhuslikult, jutu käigus. Aga me kõik võitlemegi, nagu oleme võidelnud sada ja veel rohkem aastat tagasi. Praegu tundub, et oleme üks suur elusolend, kel on üks hiiglaslik süda. "Mul südames on see, mis ei sure." Nii nagu on öeldud ajakirjanike kohta, tahan, et ka meie kirjanikud elaksid oma loomuliku surmani – et me saaksime lugeda Ukraina raamatukogus ukraina raamatuid, et ka nende raamatute autorid saaksid seda teha ning et kirjanike ainus relv oleks sõna.
- Katja Novak, "Ukraina kirjandus – kes ta on ja kust ta tuleb", 05.08.2022