Ukraina kirjandus

Proosa

• Zabužko esimesest romaanist "Ukraina seksi väliuuringud" sai tänu oma avameelsetele erootilistele stseenidele märkimisväärne sündmus Ukraina kirjanduselus. Samal ajal vallandas teos kriitikutes ja lugejates vastandlikke reaktsioone. Zabužko stilistiliselt novaatorlik ja intellektuaalselt provotseeriv kirjutamisviis mõjus nii mõnelegi kodumaisele feminismikaugele kriitikule võõristavalt. Lugejad seevastu võtsid romaani väga hästi vastu ning "Väliuuringute" sünnist möödunud 29 aasta jooksul on sellele teosele Ukrainas osaks saanud neliteist kordustrükki kogutiraažiga veerand miljonit eksemplari. Sellele mahult väikesele romaanile oli määratud püsida kümme aastat müügitabelite tipus, saada iseseisva Ukraina riigi esimeseks bestselleriks, enim tõlgitud ukraina proosateoseks maailmas ja Ida-Euroopa kaasaegse kirjanduse klassikaks. (lk 112-113)
• Minule kui tõlkijale pakkus enim põnevust teoses kasutatud kunstiline võte - monoloogid, millest romaan koosneb, on üles ehitatud nii, et peategelane esineb seal nii esimeses, teises kui ka kolmandas isikus. Omaette teema on romaani leksika, nimelt täiesti ainulaadsed sõnad. Kui Zabužkolt on küsitud, mis huvitavas murdes ta ometi kirjutab, on ta vastanud, et ei kasuta mingit murdekeelt ja et tema emakeeleks on ukraina kirjandus. Zabužko armastab mängida keele kogu diapasoonis, kinnitades, et keel on tema elu suurim armastus: "Ainult keel võib ühendada muusika ja müüdi - kaks asja, ilma milleta maailm oleks lihtsalt elamiskõlbmatu." Tõlkijana ei hakanud ma sedapuhku siiski sõnaloomet harrastama - suutmata saavutada soovitud loomulikkust ja heakõlalisust, otsustasin säästa lugejat liigsest kulmu kergitamisest. (lk 113)
  • Veronika Einberg, "Saateks", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", LR 30-31/2023, lk 111-116

• Asusin seda artiklit kirjutama sooviga näidata ukraina kirjandust loomulikus loomingulises valguses. Ronisin arvutiga koguni voodisse. Ukraina kirjanduse suurkujusid ei ole nagunii võimalik mahutada pooleteise tunni pikkuse ettekande raamidesse ega kahele ajaleheküljele. Ja kas peakski? Vahest tohib nad rahule jätta ning võõramaa keeles kirjutatud raamatutest niisama natuke juttu vesta.
• Ühelt ukraina autorilt kuulsin, et mitte keegi ei loe Tarass Ševtšenko luuletusi nii nagu tema. Sest tema on samas kandis sündinud. Kui nad juhtuksid olema kaasaegsed, siis nad oleksid naabrid. Ševtšenko keel heliseb temas kui mõõtmatu kodumaa-armastus. Nii ka minus – olen ukraina kirjandusse armunud ning see kajab loodetavasti vastu ka siinsest tekstist. Loodan väga, et mu artikkel on vaid algus, et ukraina kirjanduse üle arutletakse ka edaspidi ning selle järel tulevad täiendused ja lisad ja mis kõik veel. Sest ukraina kirjandus on niivõrd mitmekihiline.
• Alates Vene-Ukraina sõja algusest ehk 2014. aastast pööratakse ukraina nüüdiskirjandusele teistes kultuuriruumides rohkem tähelepanu. Suur osa sellest on sõjateemaline või on selle loojaks sõjaväelased. Meie võitlejate hulgas on igasuguse taustaga suurepäraseid inimesi – need, kellele kirjutamine oli osa ametist, ning need, kes on hakanud kirjutama üleelatu tõttu. Keda küll tänada selle uue autorite põlvkonna eest?
• Ei saa öelda, et tõlgitakse palju, sest head kirjandust, eriti luulet, pole kunagi palju. Siiski on Ljubov Jakõmtšuki, Katerõna Babkina, Oleh Kotsarevi, Julia Musakovska, Ostap Slõvõnski, Ija Kiva, Alex Averbuhi ja teiste luuletused eesti keeles leitavad. Kas ukraina nüüdiskirjandus on naise nägu? Ei oska öelda. Kindlasti on aga nimetatute puhul tegu noorte autoritega, uudse kirjanduse eestvedajatega.
• Elevust valmistab teadmine, et mõned ukraina raamatute tõlked on praegu valmimas ning lähiajal jõuavad eesti lugejateni. Nõukogude Liidu ajal tõlgiti ukraina kirjandust üsna palju, 1960. aastatel ilmus kuni 15 tõlkeraamatut aastas. Kas me jõuame kunagi taas niikaugele?
• Eesti keelde kõige tõlgitumad ukraina autorid on Tarass Ševtšenko ja Mõkola Gogol, keda tuntakse pigem Nikolai Gogoli nime all. Gogol oli ukraina päritolu, kuid kirjutas oma elukoha tõttu vene keeles. Väitlus, kellele kuulub Gogol, on minu meelest mõttetu. Gogoli looming peegeldab tihti ukraina olusid ja kombeid, ta tekstid on emotsioone tulvil – kõik see väljendab ta ukraina iseloomu.
  • Katja Novak, "Ukraina kirjandus – kes ta on ja kust ta tuleb", 05.08.2022