Mine sisu juurde

Kiisk

Allikas: Vikitsitaadid
Pärnu jõe kiisk

Proosa[muuda]

  • Petu ja Ville olid võõraid kogu aeg üksisilmi tunnistanud. Ville seisis neile päris lähedal, pilk terane ja käed püksitaskus. Ta oli tõsine nagu vastasranna kiisk.
    • Minna Canth, "Vaene rahvas", tlk Toomas Huik, rmt: M. Canth, "Vaene rahvas", 1960, lk 22


  • "On üks lühike paks poiss, nagu margapuu pära. Kiissu mõistab hästi süüa: ühest suunurgast paneb kiisad sisse, teisest suunurgast tulevad luud välja."
"Tohoo pele! See on justku kiisasöömise masin," arvab keegi, kes seni veel kaasa rääkinud pole, kellel aga kiiskadega nähtavasti rohkem tegemist on olnud. "Kiissu peab sööma hirmsa vihaga, nagu koer siili, kõige luiega, lusikaga. Kiisal ei ole muu kardetav kui kõhualune luu, see on justku okas; aga kui see ära võta, siis lase nagu prõgiseb, kui nad liivased ei ole. Ei, kiisal on paganal peris magus liha, oleks nad põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu "i"-pead. Aga kanged on teised õnge otsast ussi ära varastama: justku imevad sunnikud ussi ära. Vaata suvel vahel vagase ilmaga, siis justku sombrakud käivad õnge ümber ja müks ja müks ninaga õnge külge."
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 215


Luule[muuda]

Tõuskem tõuskem taeva poole Kungla lapsed prisked!
Üles üles söömalauast kerkigu me istmed!

Jäägu jäägu alla lauda mõni kiisk kes luine!
Teda kaasa purpurtaeva ei vii Vanemuine

  • Andres Ehin, "Taara tammikus" valikkogus "Kimbuke sinilolli" (2020), lk 95

Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel