Koorimine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lucas Cranach vanem, "Melanhoolia" (1532)
Léon Frédéric, "Kolm õde" (1896)
Lucie van Dam van Isselt, "Õunakoor" (u 1920-25)

Proosa[muuda]

  • Köster kaotas kannatuse, mis juba isegi lõpukorral oli, hoopis, ja otsustas kõige õigemat teed käia, mis niisugusel korral pea alati sihile viib. Ta võttis väikese Lesta õlast kinni, raputas teda ja küsis:
"Ütle, kus on Toots?"
"No nüüd on kõik otsas, see on kah minu peale vihane!" arvas Toots ja pistis erutuse pärast sõrme suhu. Aga seal hakkas Lesta kogelema ja rääkis siis ootamatult naljaka, vanamehe häälega, et tema ei tia-ee, et tema olnd magamistoas-ee ja ikka nii edasi, nagu putru ja kapsaid segamini, mida isegi, nagu öeldakse, köster ei seletanud.
"Küll valetab, juudas," rõõmustas Toots ja tõmbas hinge tagasi. "Mis nüüd viga, nüüd ole siin nagu vanajumala seljataga, ja kui Laur tuleb, siis kasva nagu kuusk maa seest üles, ega siis asi enam nii hull ei ole, vähemalt külge ei julge va Julk-Jüri siis ikke tulla, marastab mis ta marastab."
See mõte rahustas teda väga, ja jalamaid hädaohtu unustades, mis veel praegugi tema pea kohal hõljus, võttis ta taskust noa ja hakkas Toominga saapataldu lõikuma.
"Mis sa teed!" sosistas Toomingas ja tõmbas jala kohkunult ära.
"Toomingat koorin!" vastati pingi alt, ja ühtlasi kostis sealtsamast hääl, nagu oleks seal mõni väike mootor käima hakanud. Pup-pup-pup, naeris Toots. Aga see oli tema viimane naer sel lõunaajal. Köstri silmist ei läinud Toominga saladuslik jutuajamine pingialusega mitte mööda ja küürutades ja kükitades, et pinkide alla parem näha oleks, puutus tema pilk korraga Tootsi omaga kokku.
"Ahhaa, seal sa mul oled!"



  • Talv tõi juba enesega tuule, mida võis hommikuti nimetada külmaks, kui Moisés tõi koju korvitäie apelsine. Märkimisväärse osavusega, kasutades ainult üht kätt, kooris Elias apelsini ära, hoidis koori ühe sõrmega ja võttis kivid välja teise sõrmega ja hoidis neid kolmandaga ja eraldas viilud üksteise järel ja sõi need ära silmanähtava naudinguga.

Luule[muuda]

Naist koorid sa
kui kooriksid banaani -
nii tuimalt rebid
siidi siiludeks

  • Merike Õim, "Hellusetult", rmt: "Kõiksuse jälg", 2015, lk 78