Merike Õim
Merike Õim (sündinud 9. juulil 1951 Tallinnas) on eesti luuletaja.
"Kõiksuse jälg"[muuda]
Merike Õim, "Kõiksuse jälg", 2015.
ISTUN ÕHTUS
pilgul varjutatul
mittemillessegi
süüvin väga kaua
Seespool
hingamise õhulossis
mõte vaikusele
katnud pidulaua
- "*Istun õhtus...", lk 7
Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse
viib mind teistesse vastloodud ilmadesse
mille sügavustel polegi veel kuju
Hinge pidades sealt vargsi välja ujun
kuna hõljumise kestvas võimaluses
saaksid hommikud terrassil võimatuseks
- "*Hellad on need hommiku terrassil...", lk 9
Puu on minuvanune
Elame teineteist üle
Mitmed kümned on möödunud
tema varjavas süles
Aastaringid me kummagi sees
pöörlevad nagu rattas
aga keskmes kuhu kukkuda
on ajatus
- "*Õunapuu leidsin...", lk 10
Las nad minna minevikku -
sõnad näod ja valed
Ava aken tõsta käed
lenda kõrgemale
Oled õhust kantud ja
tuulest oled viidud
Kingatallad näha veel
ja soki lillad triibud.
- "*Paberile kirjuta "minevikuvõlad"...", lk 15
Jagame loomise kirge
tähti ja paberilehte
Üle mu õla kui vaatad
silmatud rida läeb lehte
- "*Kõik need värsid on sulle...", lk 16
On rohke sulalumi
paisutanud jõe
mis isepäiselt
leiab uue raja
Ja enda loomust
enam ma ei põe -
kurttumm ja pime
keeleavastaja
- "*Kas oodata kui...", lk 20
ELLEN LÄKS ÄRA
vimmas õlad hall nahk
aukus silmad vesi kopsus
Homme tuleb ta vend
ja ütleb - Ellen läks ära
- "*Ellen läks ära...", lk 26
Surra tantsus
elavas ja elegantses
ekstaatilises tantsus
mis on ühtlasi nii paheline
kui ülev
Nii janune ja kõrbeavarustest tulvil
kui lopsakates rütmides paljulubav
Aupaklik elu ees
ja metsik oma meeletuses
ühtlasi väärikas ent alandlik
ühtlasi kaduvik
ja tagasihüüe ellu
Hingetants
Surra tantsus sirutades välja oma keha
oma aastad oma vimmas õlad
- "*Mitte surra kui ohvriloom..", lk 32
VIIMNE LAUL EI OLE INIMKEELELE
ta on ilmaäärel seisja haistmismeelele
Tallad kiviklibul
kehas verev hurm
näeb valgust vajumas
ja aimab käes on turm
...
Kuid viimne laul
on õnneks sündimata
ja igavik
ei saagi vaikust katta
Veel kestvas lauluilus
säilib inimkeel
mis vargsi
kõigekssaava alge poole teel
- "*Viimne laul ei ole inimkeelele", lk 33
SÕNA
kukkus kõrgest tornist
Hüüdja siluett
taeva taustal vakatas
silmad nägid et
sõna liugles latvadeni
kiikus oksa peal
tuule tuju silbi kaupa
ära viis ta sealt
Hetkeks niiskel murul helkis
ainus allajõudnud täht
- "Sõna", lk 39
- "*Hingamine...", lk 44
- "*Klaaskõrbes roomab...", lk 46
TÄNAHOMMIKUNE MAAILM
on väike nagu vesiroosi leht
ja selle ümber määramatus
kui kallasteta järv
- "*Tänahommikune maailm...", lk 55
KEVADINE PÖÖRIPÄEV
Kolm tundi ootasin kevadet
köögi akna all toolil
Ei ta tulnud
Siis läksin suusatama
- "Kevadine pööripäev", lk 59
TEMAL
kes ta ka külma ilmaga
isegi jopet ei kandnud
on nüüd mantlipärija
- "*Temal...", lk 59
MÕTTED ON
seestpoolt suhu suubuvasse lehtrisse
korrapäratult tunglevad värvilised piisad
- "*Mõtted on...", lk 59
SÕNAD ON
lehtri suust ükshaaval
tilkuvad nirisevad voolavad värvitud püsad
- "*Sõnad on...", lk 59
- "*Unine karu...", lk 60