Kristiina Tiideberg

Kristiina Tiideberg (sündinud 8. juulil 1985) on eesti kunstiajaloolane.

Artiklid

• Lilly Waltheri ja Erna Kreischmanni tegutsemisajal tegid baltisaksa naised kunstielus võimsalt ilma. Näiteks oli ühel viimasel sõjaeelsel baltisaksa teadus- ja kultuuriseltsi Eestimaa Kirjanduse Ühingu Tallinnas korraldatud baltisaksa kunstnike loomingu ülevaatenäitusel kahekümne kaheksast autorist koguni seitseteist naised. XX sajandi esimese poole baltisaksa kunstnikest on ka kunstiajalukku jäänud samuti pigem naised: Klara Zeidler, Anna von Maydell, Erna Brinckmann jt. Kunstipilt erines toona tugevasti XIX sajandi meestekesksest olukorrast. Kuigi praegu võiks naisloojate rohkuse üle rõõmustada, oli see paradoksaalselt hoopis baltisaksa ühiskonna konservatiivsuse tulemus. Kunstiga tegelemine ja kunstiõpetaja amet kuulusid nende väheste avalike tegevuste hulka, mida peeti baltisaksa naisele sobivaks. Kunsti harrastasid aadlidaamid ja ka õpetatud seisusest naised, haridusvõimaluste laienemise ja üldise naiste emantsipatsiooni tulemusena olid XIX sajandi lõpuks baltisaksa naised sisenenud professionaalsesse kunstiellu juba nii võimsalt, et toonastes kunstiarvustustes hakati rääkima kunstiväljal võimust võtnud daamide maailmast ehk Damenwelt'ist.
• Paraku ei pälvinud baltisaksa naiskunstnikud väärilist tunnustust. XX sajandi baltisaksa kunsti tagaplaanile tõrjumine on Eesti kunstiloos olnud küll laiemalt kombeks ega puuduta üksnes naisi. Mai Levin on XX sajandi alguse baltisaksa kunsti käsitlevale peatükile Eesti kunsti ajaloo V köites pannud pealkirjaks "Hääbuv baltisaksa kunst". Siiski on varemgi tähelepanu juhitud, et seesuguses hinnangus kajastub pigem baltisakslaste poliitilise ja majandusliku ülemvõimu kaotus, mitte kunstnike loomingu tase.
• Eesti Vabariigi loomisega nihkus tähelepanu paratamatult eesti rahvusest kunstnikele ja baltisakslased jäid poliitilistel põhjustel varju. Arvestades aga naisautorite rohkust selle perioodi baltisaksa kunstielus, võib oletada, et peale rahvusliku aspekti saab baltisaksa kunstielu marginaliseerumist seletada ka naiste tõrjutusega 1920. ja 1930. aastate kunstielus, samuti vähese tähelepanuga, mida kunstikirjutuses on traditsiooniliselt naisloojatele pööratud. Võib ju mängida mõttega, kas juhul, kui selle perioodi baltisaksa kunstis olnuks rohkem edukaid mehi, oleks baltisaksa kunsti positsioon olnud XX sajandi Eesti kunstielus märksa suurem.
• Loomingulise haarde­ulatusega rabab aga Lilly Walther, kes jõudis teha elu jooksul mitu loomingulist karjääri. Õppinud teadaolevalt esimese Eestist pärit naisena Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, tegeles ta XIX sajandi lõpus tarbekunstiga: ta töötas Prantsusmaal Sèvres’i portselani­vabrikus ja asutas XX sajandi alguses koos mitme teise baltisaksa naiskunstnikuga Tallinnas uuendusliku tarbekunstiateljee. Olles eluaeg tegutsenud maastiku- ja lillemaalijana ning katsetanud ka trükigraafikaga, pühendus ta elu lõpul konservaatoritööle ja jõudis veel kõrges eas panustada Teise maailmasõja purustustes viga saanud kunstiteoste korrastamisse.
• Üks naiskunstnike kunstiajaloos marginaalset rolli tagant tõuganud asjaolu on seegi, et naiste loodud kunsti pole muuseumid süstemaatiliselt kogunud nagu meeskunstnike oma. Nii Waltheri kui ka Kreischmanni looming on selles kontekstis loomulikult positiivne erand, kuigi nende kunstipärandi säilimine on pigem juhuse, mitte süstemaatilise kogumistegevuse tulemus. Mõlema kunstniku pärand sattus muuseumi pärast autori surma, erakordselt traagiline on eriti Lilly Waltheri ja tema loomingu saatus.
• Lilly Waltherit ja Erna Kreischmanni ei sidunud üksnes baltisaksa taust, vaid ka sõprus, mis sai alguse hiljemalt 1920. aastail Ants Laikmaa ateljeekoolis õppimise ajal. Vastastikust sümpaatiat ja loomingulist lugupidamist markeerivad toredasti teineteisest tehtud sama motiiviga portreed: kaks naisloojat kõrvuti koos maalimas.
  • Kristiina Tiideberg, "Baltisaksa naiskunstnike võimas taastulemine", Sirp, 20.05.2022

• Eestlased avastasid XIX sajandi keskpaigas Setumaa kui suurepärase rahvaluule varaaida. Muide, esimest korda mainitakse kirjasõnas mõistet "setu" 1860. aastal, kuid kuni XX sajandi alguseni räägiti põhiliselt Pihkva- või Petserimaa eestlastest. Kirjandusteadlane Jürgen Beyer on tähelepanu juhtinud, et eestlaste rahvaluulekogumine lähtus vaikimisi neljast eeldusest: tõeline rahvaluule on suuline, ruraalne, etniline ja paganlik. Setude õigeusk oli selles mõttes topelt vale: esiteks oli see kristlik ja teiseks vene. See tõi endaga kaasa kristliku pärimuse ignoreerimise nii Eestis kui ka Setumaal.
• Setude laulutraditsioon oli Kreutzwaldile inspiratsiooniallikaks eesti rahvaluulega tegelemisel ja oma sõnul sai ta just setude hulgast olulist materjali "Kalevipoja" kirjutamiseks.
• Usuline harimatus oli Kreutzwaldi arvates tingitud setude halvast vene keele oskusest. Pihkva eestlaste seas olevat iga kahekümne mehe kohta vaevalt üks, kes end selles keeles arusaadavaks võib teha.
• Õigeusu kabelid kujutasid endast kohaliku usuelu keskust. Iga kabel on pühendatud kristlikust traditsioonist pärinevale pühakule või kirikupühale ning vastavatel tähtpäevadel toimuvad kabelites jumalateenistused. Kabelite juures tegid peatusi ka suured ristikäigud. Kabelites hoiti surnuid enne matmist, nende juures mõisteti õigust ja seal käidi nii ühiselt kui ka üksinda.
• Ajaloolise Petseri maakonna territooriumilt on kogutud andmeid enam kui 150 õigeusu kabeli kohta, mis tähendab, et kui mitte igast külast, siis iga mõne kilomeetri tagant võis leida väikse pühakoja. Enamasti olid need (ja on) tagasihoidlikud aida- või saunalaadsed puidust või ka kivist ehitised. Mõnes külas võis kabeleid olla mitu. Tänapäeval on Setumaa Eesti-poolel kokku 25 kabelit. Vaatamata külakabelite suurele hulgale mainitakse neid kirjutistes harva. 1920. aastatel tegeles setu teemaga soome etnograaf Ilmari Manninen, kellelt on ilmunud setu etnograafia käsitlusi, näiteks kaheosaline artikkel "Setude ehitised" (1924–1925) ja ka käsitlus setude matusekommetest (1924). Külakabeleid ei mainita neis kummaski. Tuntud maakonnakogumikus "Setumaa" (1928), milles on iga kihelkonna juures ka peatükk kirikutest ja kabelitest, on terve Petseri maakonna peale mainitud vaid paari külakabelit.
• Setude usuelu käsitleti laiemas eesti rahvausundi kontekstis ning õigeusk sinna loomulikult ei kuulunud. Kultuuriuuringutes pöörati tähelepanu vaid paganlikule või paganlikuna tõlgendatud nähtustele, maastiku kirjeldustes olid esil ohvrikivid ja pühapuud. 1930. aastatel jõudis setude rahvaliku õigeusu lähema vaatluseni küll folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits, kuid alustatud töö katkestas Teine maailmasõda.
• Kui 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuga läksid setu külad vastloodud Eesti Vabariigi koosseisu, muutus õigeusu kiriku ja vene rahvastiku küsimus kiiresti poliitiliseks. Vene usku ja vene kirikut hakati nägema ühe võimaliku venestamise allikana. Toonases Petseri maakonnas elas umbes pool Eesti venelastest ning kokku moodustasid nad umbes kaks kolmandikku maakonna elanikest. Eestlaste-setude osakaal küll aeglaselt kasvas, kuid 1939. aastal moodustasid nad Petserimaa elanikkonnas ikkagi vähemuse.
• Riigi tasandil sai üheks eesmärgiks Petserimaa kirikuelu ümberkorraldamine rahvuslikul printsiibil – setude ja venelaste kogudused lahutati. Segakogudusi peeti tõsiseks ohuks setude jätkuvale venestumisele, kuna paljud preestrid ei osanud eesti keelt ja väidetavalt ei olnud neil pahatihti ka tahet see ära õppida. Ajaloolane Kalle Lõuna on osutanud, et kui eri koguduste reformi puhul on avaldatud arvamust, nagu oleks see puudutanud tugevalt venelaste eneseväärikust, andes märku, nagu ei tohiks nad enam eestlastega ühte kogudussegi kuuluda, siis tegelikult lõi reform pigem sassi setude usukombed.
• Setude õigeusukombed tekitasid luteri usku eestlastes vahel lihtsalt mõistmatust. Folklorist Andreas Kalkun on tähelepanu juhtinud sellele, kuidas luterlased ei mõistnud õigeusklike kommet paastuda ning seda kirjeldati kui arusaamatut ja tervistkahjustavat tava. Kiriku- ja külapühadega kaasnevaid pidustusi käsitleti kui lärmakaid ja väärtuslikku tööaega raiskavaid üritusi, millega käisid kaasas kaklused ja joomingud.
• Vene kultuuri kahjulikku mõju setudele nähti kohati nõnda värvikana, et mõnes kirjelduses omistati setudele kangelasstaatus, et nad vene kultuuri kahjustava löögi on eestlaste eest enda peale võtnud.
• Ilmselt ei ole liialdus väita, et viimasel paarikümnel aastal on toimunud suhtumises setude õigeusku pööre. Pärast Nõukogude perioodi, mil jumalateenistused kabelites olid keelatud, kabeleid rüüstati ja võimude survel ka lammutati, on õigeusu traditsioonide taastamisel ja hoidmisel olnud tähtis osa setu liikumises ning setude eneseteadvuse kujundamisel. Tõsi, religioonil on oma osa ka turismitööstuses – see on osa Setumaa omapärast ja eksootikast, mis müüb.
• Kogukonna teema on vaieldamatult religiooniküsimustes setude puhul olulisel kohal. Küla- ja kirikupühadel saavad kokku sõbrad ja sugulased, haudadel söömise komme aitab hoida sidet kadunud esivanematega. Kogukonna tähtsus tuleb suurepäraselt välja külakabelite puhul. 1990. aastate alguses alanud püüd taastada tsässonate seniseid funktsioone on tihedalt seotud kogukonna ja kogukondlikkusega. Tänapäeva tsässona-diskursuses on sees teadmine, et külakabeleid ei ole Setumaal ehitanud mitte (niivõrd) kirik, vaid kohalik (küla)kogukond. Õigeusu kabel on suuresti kogukonna tugevuse indikaator: kui küla sureb välja, ei ole ka pühakoda/-kohta kellelegi vaja ja heal juhul taandub see turismiobjektiks. Seda Setumaal õnneks ei näe, pigem on suund vastupidine.
• Ilmselt on setude õigeusk õigeusu­teemade raames ohutum ja kergemini omaksvõetav, kui seda on vene õigeusk ja sellega seotud teemad mitmel pool mujal Eestis. Tsässona termini kasutamine on justkui kattevari, mis võimaldab distantseeruda meile "võõrast" vene õigeusust.
  • Kristiina Tiideberg, "Võõrast usust omausuks", Sirp, 21.08.2015

• Kui ma mõned aastad tagasi kureerisin Tartu ülikooli muuseumis ülikooli ajalugu tutvustava uue püsinäituse "Minu elu ülikool" teemaplokki, kus keskendutakse XIX sajandi alguse ülikoolile ja Karl Morgensterni isikule, viskasime näituse peakuraatori Mariann Raismaga nalja, et sellest saab näituse kõige seksistlikum osa, kus ainus naine on kipsist ja alasti. Meie (enese)iroonilise nalja objektiks oli Medici Venuse kipskuju, mille Morgenstern esimeste skulptuuride seas ülikoolile oli muretsenud.
• Kuigi naised said Eestis õiguse ülikooli astuda alles 1915. aastal, on märksa vähem teada, et naistel oli Tartu ülikooli seinte vahele asja ka XIX sajandil. Sajad naised sooritasid siin õpetajaeksami või said praktilist meditsiinikoolitust. Nagu ajaloolane Lea Leppik on osutanud, võib XIX sajandi alguses Tartu ülikooli kliinikus töötanud ämmaemandaid pidada ka ülikooli esimesteks naisõppejõududeks. Kahjuks on see teema Eesti haridusloos suuresti uurimata ja muuseumidesse pole neist naistest suurt midagi talletatud. Seetõttu jõudsid näitusele teema­kohase eksponaadina üksnes anonüümsed sünnitusabiriistad.
• Pole liialdus öelda, et ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti ja arhitekt Johann Wilhelm Krause kõrval oli Karl Morgenstern üks XIX sajandi alguse ülikooli vaimu ja nägu enam kujundanud isikuid.
• Ülikooli mäluasutuste juhi ja kollektsioonide alusepanijana oli ta ka ise suur koguja, kujundas endale arvestatava kunsti- ja raamatukogu, mis peegeldab vastukaaluks aadli kunsti- ja raamatukogudele tolle aja kodanlikku kunstimaitset ja -eelistusi. Morgensterni kunstikogu sai alguse juba nooruspõlves ning sinna kuulus ka isalt ja tädilt saadud teoseid. Kogu sisaldas gravüüre, maale, skulptuure ja Tartus kasvas nende arv sadadesse. Nii on õigupoolest Mikkeli muuseumi näitusele jõudnud sellest imeväike osa ja tegelikult on Morgen­sterni kunstikogu lugu siiani korralikult läbi uurimata. Morgensterni kunstikirg ulatus ülikoolist kaugemale. Ta oli üks esimesi, kes hakkas ajakirjades siinse kunstielu kohta teateid avaldama ja teda peetakse ka esimese Eesti kunstiraamatu autoriks („Über einige Gemälde“, Dorpat, 1805).
• Ning siinkohal ongi põhjust rääkida Morgensterni abikaasast Minnast. Morgensterni rikkalik kultuurivara jõudis ülikooli valdusse ja seeläbi avalikku kasutusse pärast Karli surma 1852. aastal. Tema kogude üleandmine kestis aastaid ja selle korraldamine jäi täielikult Minna õlule. Juba 1852. aastal andis ta Tartu ülikooli raamatukogule üle Morgensterni raamatukogu ja käsikirjad. Morgensterni kollektsiooni majutav osa tähistati raamatukogu ruumides ka vastavate siltidega, mis on tänapäevani endises raamatu­koguhoones nähtavad.
• Morgensterni käsikirjapärandi pikaaegne uurija Mare Rand on osutanud, et ülikoolile üle antud käsikirjade hulgas ei ole pea üldse isiklikke materjale ja arvatavasti jäi perekondlik kirjavahetus lähedaste (abikaasa?) valdusse. Nõnda ongi Morgensterni isiklike kunstiesemete ja muu pärandi üleandmisega seotud kirjad ühed vähesed säilinud Minna omakäelised dokumendid ja füüsilised jäljed tema elust. Olemuselt lakoonilised, kirjeldavad ja autori kohta väheütlevad, annavad need siiski aimu järjekindlusest, millega naine hoolitses oma lahkunud abikaasa viimse tahte täitmise eest. 1868. aastal ilmus Tartus Minna kaasabil ka Morgensterni erakogu kataloog, mis on tänapäevani tähtis allikas Morgensterni pärandi uurimisel. Mõni aasta hiljem müüs Minna nende Tartu maja maha ning kolis venna ja õdede juurde Rakverre, kus ta peagi suri. Nii oli lese töö abikaasa mälestuse jäädvustamisel kestnud pea kakskümmend aastat. Mõeldes Karl Morgensternile ja Minnale tema kõrval, meenus mulle mõne aasta tagune Vilde muuseumi eksperiment, kus muuseum nimetati mõneks kuuks Linda Vilde muuseumiks, et tõsta esile naist tuntud mehe kaastöölise ja mälestuste hoidjana. Minna panus pidi olema suur vähemalt Morgensterni pärandi eest hoolitsemisel, kuid ta on jäänud – nagu ajaloos sageli – oma kuulsa mehe varju.
• Eesti kunstiteaduse aastasajale pühendatud aastal on kahtlemata väärikas ja kohane meenutada mehi, kes kuuluvad oma tegevusega Eesti kunstiteaduse rajajate hulka, kuid selle juures tasub võtta aega ja meenutada ka säravaid meelekindlaid naisi nende ümber, tänu kellele on suurmeeste pärand meieni jõudnud.
  • Kristiina Tiideberg, "Nähtamatud naised", Sirp, 19.08.2022

• Kuigi Eesti ei ole kunagi olnud koloniseeriv riik, pole impeeriumide pärand jätnud meidki puutumata. Oleme kaua aega olnud impeeriumi osa, mis on varjamatult ajanud ekspansionistlikku poliitikat ja mille järeltulija pole oma vallutusplaanidest loobunud, nagu näitab eelmisel aastal alanud täiemahuline sõda Ukrainas. Üksikuid rännuhimulisi eestlasi ja baltisakslasi leiab XIX sajandil ja XX sajandi alguses ka teiste impeeriumide teenistusest.

Seetõttu võiks ka Eestis olla möödas need ajad, kus muuseumid eksponeerivad nn teiste kultuuride esemeid kui üksnes eksootilisi objekte. Rohkem kriitilist vaatenurka oleks ära kulunud ka praegusele, iseenesest hea idee ja kavatsustega sündinud näitusele. Ilmselgelt pole esemete kaasatoomise ainus tõukejõud olnud "põnevus ja uudishimu" või heatahtlik "kultuurilembus", nagu on kirjas näituse avatekstis. Seda oleks olnud õige ka ausalt välja öelda. Kriitiline pilk ei pea tingimata tähendama kritiseerimist, kuid annab võimaluse oma ajalugu läbipaistvamalt ja kaasavamalt käsitleda.

• Kristiina Tiideberg, "Kuriositeetide kabinetist kolonialismikriitikani", Sirp, 05.05.2023