Kristjan Ots

Allikas: Vikitsitaadid

Kristjan Ots (sündinud 16. veebruaril 1976) on Eesti riigiametnik.

Kirjutised[muuda]

  • Novembri algul peeti ministeeriumide majas maha vägev konkurentsikonverents, kus muu hulgas kõlas väide, et põhiseadus ei luba meil Euroopa konkurentsiõiguse raamistikuga sammu pidada ja seetõttu tuleks kaaluda EL-ist välja astumist.
Tõsi, tegemist oli pigem retoorilise ettepanekuga. Siiski kajastab see konverentsil korduvalt tsiteerimist leidnud seisukohavõtt teatavat otsustamatust Eesti õiguspoliitilises mõtlemises, mille käegakatsutav tulemus on toimiva konkurentsitrahvimenetluse kehtestamata jätmine ja sellega kaasnev trahv Eesti Vabariigile. Selle tagant kumab arusaam, nagu oleks allumatus eurodirektiivile auasi ja uus menetlusliik rahvuslikku õiguskorda sobimatu "juriidiline karuputk".
  • Kui vaadata konkurentsiõiguse ajalukku, siis monopolidevastaste seaduste kehtestamiseni viis mitte lihtsalt soov tagada tarbija heaolu, vaid monopolistide võidukäigust demokraatiale kujunenud oht.
  • Oma õigusriigi kõrgest tornist oleme pead vangutades jälginud arenguid mõnes teises Ida-Euroopa riigis, kus möllavad oligarhid ja nende toel võimule kinnistatud populistlikud valitsused. Siirderiike uurides on täheldatud, et erinevalt 1990. aastatel läänes valitsenud uskumustest võttis osa neist demokraatia ja turumajanduse paketist kasutusele ainult viimase. Tulemuseks oli tihedalt põimunud poliitilise ja majandusvõimuga kapitalism, mille jaoks pole liberaalset ühiskonda tarvis.
Küll kehtib vastupidine seos: demokraatia ja õigusriik on sõltuvuses vabaturu toimimisest. Majandusliku võimu liigne koondumine annab mõningase viivitusega tunda poliitilises surutises. Olgu selle ilminguteks riiklike turulukkude püstitamine mõnes olulises majandusvaldkonnas, süvenev poliitkorruptsioon, erameedia kokku kahmamine ja avalik-õigusliku meedia tasalülitamine.
  • Sestap ei piisa kaasaja demokraatias isikuvabaduste kaitsest riigivõimu vastu. Majandusvõim vajab samuti ohjamist ja selleks peavad konkurentsijärelevalvel olema kasutada heidutavad trahvid ja menetlus, mis päriselt võimaldab neid trahve määrata. Vastasel korral rullib raha päeva lõpuks riigist ja demokraatiast üle.
  • Mitte miski ei sunni tõlgendama põhiseadust viisil, mis arvab Eesti Euroopa Liidust välja või teeb meist Euroopas valged varesed. Näiteks, et omistame juriidilisele isikule inimõigused.
  • Võttes teemaks enese mittesüüstamise privileegi karistuslikus menetluses, on sellest tehtud nn haldustrahvide vastases debatis püha lehm. Advokaatide väitel oleks konkurentsitrahvi asjas lubamatu nõuda ettevõtjalt teavet, mida saaks tema vastu tõendina ära kasutada. Vaatamata pidulikule retoorikale puudub sel argumendil nii põhiseaduslik pidepunkt kui ka suunatus lahendusele.
Õigus mitte oma süütust tõendada kehtib põhiseaduse järgi kriminaalasjades. Eelnõus ette nähtud konkurentsijärelevalve ei uuri aga ühegi inimese süüasja, vaid tegeleb juriidilise isiku vastutusega. Isegi kui enesesüüstamise privileeg laieneb mingitel tingimustel juriidilistele isikutele, ei ole see kindlasti nii lai, et ulatuks vaikimisõiguseni.
  • [---] riik ei peaks ennast ise omaenda kätega kägistama, jättes konkurentsijärelevalve ilma suurettevõtjate heidutamiseks vajalikest tööriistadest. Nii käituda on ebatervislik, see käivitab ebaausa konkurentsi spiraali sarnaselt maksudest kõrvalehoidmise või dopingutarvitamisega spordis.
  • Kuhu riik on jätnud maksusüsteemi augud, seal kasutavad agaramad ettevõtjad seda muidugi ära. Kui aga mõnes ärivaldkonnas muutub maksudest hoidumine tavapraktikaks, siis üsna pea pole seal enam isegi võimalik korralikult makse makstes konkurentsis püsida.
  • Endalt tuleks küsida, kas me tegelikult jagame ühisturu põhikirjaks olevaid konkurentsireegleid või on meie huvi EL-is üksnes rehepappi teha. Tõrjudes tõhusat konkurentsijärelevalvet, panustame rehepaplusele. Isegi kui viimane tundub kaval ja kasulik, siis mõtleme korra veel, kas see ikka on meie põhiseaduslik DNA.
  • Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduslik ettevõtlusvabadus ei ole lihtsalt iga ettevõtja vabadus, vaid see paneb riigile kohustuse tagada keskkond vaba turu toimimiseks. Seega on konkurentsireeglid põhiseaduslikult tähtsad.