Lünk

Lünk on koht, kus mitte üksnes võiks midagi olla, vaid suisa peaks midagi olema. Aga ei ole.

Proosa

- Ma tahan alla, ütles Franz Fieber.

- Palve, jätka palvetamist.

- Ma ei suuda. Keskenduda.

- On üks lugu pühast Lutgardist, tsistertslaste ordu nunnast, ma loodan, et see on okei, et ta oli katoliiklane, ka tema ei suutnud keskenduda. Kuid Jumalemand ilmutas end talle ja ütles: "Rahune maha, sellest pole midagi, et lüngad jäävad sisse, sest mina täidan need ära."

Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 194

Sellega algab kultuuri küpsus – tekstide koondamise, süstemaatilise editeerimise ja neile tähenduse andmisega, nii absoluutses kui suhtelises mõttes. See tähendab süstemaatilist tööd keele ja mõtte seosega, kõikidel tasanditel ja kõikides seostes, mis vanemate kultuuride puhul on kestnud tuhandeid aastaid. Tekstide editeerimine paneb proovile kõik teadmised, mis ühiskonnas on, keelelised, kirjanduslikud, kõik, ja näitab, kus on lüngad. Pikast ajast hoolimata ei ole see kuidagimoodi surnud tegevus, vaid väga elus, sest tulevad peale uued põlvkonnad ja avastavad uusi nüansse ja printsiipe, tõlgivad teisiti. Täpsus ja respekt selles suhtes toidab täpsust ja respekti ka kõiges muus. Filoloogia on tekstiteadus ja asetub kultuuride alusesse – see peab olema hoitud ja hoolitsetud. Aga iga rahvas peab hoolitsema selle eest ise, see on eneseväärikuse küsimus.
- Marju Lepajõe, "Õhtumaise filoloogia sünd", ettekanne ajakirja Keel ja Kirjandus konverentsil "Filoloogia lagunemine" 19. II 2016 Tallinnas Eesti Keele Instituudis

Jutustada, mida mäletan. Aga mis on mäletamine? Mida rohkem püüan endast üles tuua, nendele kollakatele, ümarate nurkadega lehekülgedele, mis meenutavad mulle lapsepõlve, seda selgemaks saab, et mulle on jäänud ainult lüngad. On vaikusi, millesse oleme põgenenud nii kaua, et need on saanud lahutamatuks osaks meie minast, et need vaikused olemegi meie.
- Kai Aareleid, "Linnade põletamine", 2017 (2. trükk), lk 150

Luule

Pilvede liikumist kuulan,
võrasid aeglaselt vangutab, kahinal hingab vahtrik,
mesilassummana mähkub ta ümber kohisev rünk.
Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid,
kinni kasvab ja armistub viimne kui sädelev lünk.

Paul-Eerik Rummo, "Pilvede liikumist kuulan", rmt: "Kohvikumuusikat" (2001), lk 46