Leivategu

Proosa

Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool.
- Juhan Jaik, "Vihmatark" kogust "Võrumaa jutud"

Leivasõtkuja pidi olema korralik ja puhas. Kui ta enne sõtkumist käed pesemata jättis, sai ta pärastises elus leiva nälga kannatada. Rätik pidi olema peas, põll ees. Isegi tüdruk pidi põlle selleks ajaks ette siduma, sest vastasel korral läks leib koorde. Hurjutati leivasõtkumist karuse peaga, sellest ennustati sõtkujale karuse peaga lapsi. (lk 46)
Leiba tuli sõtkuda rusikas kätega, vastasel korral muutus sõtkuja pordikuks.

Sõtkutud leib tuli kätega siledaks teha ja jahukord peale raputada. Kui sõtkuja leiva hoolikalt silus, sai ta ilusa mehe. Paksu jahukorraga katjale sündisid ilusate valgete juustega lapsed. Kui leib oli sõtkutud ja jahukorra alla kerkima pandud, pidi sõtkuja käed puhtaks pesema, sest leivaste kätega uksest välja mineja pidi hundiks muutuma. (lk 46)

Said käed kiiresti tainast puhtaks, oli sõtkujal oodata kurja ämma, kes käte pesemiseks mahti ei anna, kui aga pesemine aega võttis, võis loota head meheema. (lk 47)
Üheks põhjuseks, miks ühest puust õõnestatud leivakünad tarvituselt kadusid, oli suurte põlismetsade hävimine. Koos sellega kadus võimalus sobiva jämedusega puutüvede saamiseks. (lk 57)
Poola talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati, "kuidas tainas nendes elab". /---/ Leivanõul oli aukoht talupojatoas. See asetses pühakupiltide all pingil. Üldse kohtlesid poolakad leivanõu nagu elusolendit: oli molde, mis armastasid külma, teised jälle sooja, ühed suhtusid ükskõikselt mürasse, teised nõudsid rahu, igal olid oma harjumused. Leivaküna võis laenata ainult päikesepaistelise ilmaga, mitte kunagi aga öösel, "et ta end ei külmetaks". (lk 77-78)
- Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest", EKSA, 2020

[Sinine Daam:] - Mitu maailmareligiooni on läinud liiga kaugele. Katses eraldada kuri heast. Ka kristlus. Mitte et me neid eristama ei peaks. Kuid kui eraldatus muutub liiga rangeks, muutub see ebainimlikuks. Mulle on alati väga meeldinud Leibniz. "Teodiikes" ütleb ta, et Jumal on nagu köögitüdruk. Kui ta leiva küpsetab, annab ta endast parima. Ja kõik käib asja juurde. Ka mustad kriimud koorikul. Teatud mõttes peab ka kurjus olema Jumalast. Teisiti ei oleks võimalik seda maailma välja kannatada. Inimeseks olemist, kõigi meie vigadega. Ma olen alati tundnud, et Leibniz oli suur staarets. Me ei ole lihtsalt jõudnud teda veel kanoniseerida. Kui ta oleks olnud vaba, oleks tema olnud mulle sobiv mees.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 329

Luule

Olen küla taiatarga
altahõlma lapselaps.
Sestap mõtteheie keerleb
külameistri vokivärtnal.
...
Ja mu laul on haputaigen,
leivaastja kaapekakk,
mille jätnud astja uurde
tunaeilseks juuretiseks
tunahomse leivateole
minu vanavanaema.

Muia Veetamm, "*Olen küla taiatarga", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 5)