Lillede keel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Draama[muuda]

Ophelia (Laertesele): Siin on rosmariini, see on mälestuseks; palun, armsam, pea meeles; ja siin on käoorvikuid, need on mõlgutuseks.
Laertes: Õpetlikkus hulluses: mõlgutus sobib kokku mälestusega.
Ophelia (kuningale): Siin on teile venklit ja kurekelli ka.
(kuningannale): Siin on ruuti teie jaoks, ja muist on minu jagu; me võime hüüda neid pühapäeva armulilledeks; oo, aga teil tuleb oma ruuti teistviisi kanda. Siin on maarjalill. Annaksin teile mõned kannikesed, aga need närtsisid kõik ära, kui mu isa suri.


Proosa[muuda]

  • Köögitüdruk ja toatüdruk olid kinkinud paki nõelu ja nõelapadja; ning preili Peckitt, väike õmblejanna, kes käis kodus tütarlastele rõivaid õmblemas, tõi väikese õhukese raamatu punases köites, üleni kaetud kõvade täpikeste nagu nööpnõelapeadega, ning avaldas lootust, et preili Caroline on nii lahke ja võtab selle vastu.
"See raamat kuulus mulle, kui ma laps olin," seletas preili Peckitt, "ja noore tüdrukuna hindas seda mu kallis ema. Palun, preili, võtke see vastu koos mu parimate soovidega."
"Palju tänu," ütles Caroline teda suudeldes.
"Tänan teid," vastas preili Peckitt, korrastades sellise äkilise suudluse järel oma kraed. "Väga rõõmustav, kuigi tuli ootamatult - sain hommikul tõesti sidrunpujusid, mis tähendavad üllatust, nagu te sellest raamatust näete."
Ja nii see oligi, sest raamat oli "Lillede keel". Ning tegelikult oli see raamat kogu käesoleva loo algus, või kui just mitte see raamat siis vähemalt üks teine. (lk 3-4)
  • Sel hommikul oli lastel palju sosistamist, salapäratsemist ja raamatute uurimist. Tädi Emmeline arvatavasti mõtles, mida see kõik küll tähendab. Aga võib-olla ei mõelnud ka. Ta oli väga rahulik. Kuid igatahes pidi ta asjast aru saama, kui voorimees ukse ette sõitis ja kolm last, lillekimbud käes, tema ette astusid.
"Need on sulle," ütlesid kõik kolm kooris.
Siis ulatas Charlotte tädi Emmeline'ile kimbu palsamipuu õisi.
"Need tähendavad kaastunnet," ütles ta, "sest me teame, et need kohad, kuhu sa lähed, ei või t õ e l i s e l t olla nii kenad, kui onu Charlesi elupaik - kuigi sa ütled, et on - mis on sinust muidugi väga kena."
Charlesil olid kassitapud. "Need tähendavad surnud lootust," seletas ta; "aga nad on ka väga kenad. Ja siin on see." Ta ulatas tädile äkki pisikese kaktuse punases potis. "Ostsin selle sulle," ütles ta. "See tähendab: "Sa ei lahku meist.""
"Kui armas teist!" lausus tädi Emmeline ja pöördus Caroline'i poole, kes oli peidus tohutu eefeu- ja saialillekimbu taga.
"Eefeu tähendab sõprust," teatas Caroline, "ja saialilled ei loe. Panin nad vaid sellepärast kimpu, et nad on nii säravkuldsed. Aga kui neid peab arvestama, siis nad tähendavad julmust, tead, sest sa ei tule kaasa. Ja kimbus on kuskil ka üks lilla võõrasema, sest see tähendab: "Ma mõtlen sinule."" (lk 9)